Kassi seedimine ja saagipõhisus

Kass on kohustuslik lihasööja, kelle hambad, seedetrakt, ainevahetus ja toitainete vajadus on kujunenud väikeste saakloomade söömiseks.

See ei tähenda, et kass ei suudaks üldse töödeldud süsivesikuid seedida. Suudab küll. Küsimus on selles, millist toitu vajab tema organism kõigi asendamatute toitainete saamiseks ning milline menüü toetab tema liigile omast füsioloogiat.

Kass vajab loomsetest kudedest saadavaid toitaineid, sealhulgas kvaliteetset valku, tauriini, arginiini, loomseid rasvhappeid ning valmis A-vitamiini. Saagipõhise toitmise eesmärk on jäljendada tervikliku saaklooma toitainelist ja anatoomilist koostist, mitte panna kaussi lihtsalt toorest liha.

Kassi suu on kohastunud saagi haaramiseks, tükeldamiseks ja neelamiseks. Tema kihvad aitavad saaki haarata ning teravad tagumised hambad lõikavad liha ja sidekude. Lõualuu liigub peamiselt üles ja alla, mitte külgsuunas nagu taimset toitu jahvatavatel loomadel. Seetõttu ei näri kass toitu peeneks pudruks, vaid rebib sellest sobiva suurusega tükke.

Tervikliku struktuuriga toit pakub kassile teistsugust söömiskogemust kui pehme homogeenne mass. Närimine ja rebimine annavad tegevust ning võivad aidata hambaid mehaaniliselt puhastada. Samas ei asenda kontide või lihatükkide söömine hammaste regulaarset kontrolli ega ravi olemasolevat hambahaigust.

Pärast neelamist jõuab toit makku. Maohape aitab valke denatureerida ja aktiveerib valke lõhustavaid ensüüme. Seejärel liigub maosisu peensoolde, kus pankrease ensüümid ja sapp jätkavad valkude ning rasvade lagundamist.

Peensooles imenduvad aminohapped, rasvhapped, vitamiinid ja mineraalained. Kass kasutab loomset valku pidevalt nii kudede ülesehituseks kui ka energia tootmiseks. Tema ainevahetus ei vähenda valgu kasutamist sama paindlikult nagu paljudel kõigesööjatel. Seetõttu on piisav ja kvaliteetne loomne valk kassi jaoks keskse tähtsusega.

Kassi seedetrakt on suhteliselt lühike ning põhiosa toitainetest peaks imenduma peensooles. Jämesooles imendub vesi ja toimub seedimata jääkide mikroobne töötlemine.

Kassi lihasööjalikkus ei ole ainult eelistus liha maitse suhtes. See väljendub tema ainevahetuses. Kass vajab muu hulgas:

• tauriini, mis on vajalik südame, nägemise, sigimise ja paljude teiste funktsioonide jaoks;
• arginiini, mille puudus võib kassil kiiresti põhjustada ohtliku ammoniaagitaseme tõusu veres;
• arahhidoonhapet, mida kass peab saama loomsetest rasvadest;
• valmis A-vitamiini, sest kass ei muuda taimset beetakaroteeni piisavalt tõhusalt aktiivseks A-vitamiiniks;
• piisavalt loomset valku ja asendamatuid aminohappeid, sest tema organism kasutab neid pidevalt.

Seetõttu ei saa koerale või inimesele mõeldud menüüd lihtsalt kassile kohandada. Kassi toit peab olema koostatud tema enda liigispetsiifiliste vajaduste järgi.

Looduses ei söö kass ainult lihast. Väikest saaklooma süües saab ta eri kudesid, millest igaühel on oma toiteline roll:

• lihaskude annab valku ja aminohappeid;
• süda ja muu lihaseline kude annavad muu hulgas tauriini;
• maks ja teised organid annavad vitamiine ning mikroelemente;
• luud annavad kaltsiumi ja fosforit;
• rasvkude annab energiat ja asendamatuid rasvhappeid;
• sidekude, kõhr, nahk, karvad või suled lisavad menüüle struktuuri;
• saaklooma kudedes sisalduv vesi aitab katta kassi loomulikku vedelikuvajadust.

Saagipõhisus tähendab nende osade kasutamist terviklikus ja kassile sobivas vahekorras. See erineb kausitäiest fileest, hakklihast või juhuslikult kokku pandud siseelunditest.

Luudeta lihas on palju fosforit, kuid vähe kaltsiumi. Ainult lihast koosnev menüü viib kaltsiumi ja fosfori suhte tasakaalust välja ning võib põhjustada tõsiseid luustiku- ja ainevahetushäireid. Eriti ohtlik on see kasvavale kassipojale.

Ka organite juhuslik lisamine ei lahenda probleemi. Liiga vähe maksa võib jätta osa vitamiine saamata, kuid liiga suur maksakogus võib põhjustada A-vitamiini liigset saamist. Samuti tuleb arvestada tauriini, joodi, vase, tsingi, D- ja E-vitamiini, rasvhapete ning teiste toitainetega.

Saagipõhise menüü terviklikkus peab olema põhjendatud selle tegeliku koostisega. Sõna „looduslik” ei muuda puudulikku menüüd automaatselt tasakaalustatuks.

Kass on kujunenud saama suure osa veest koos saagiga. Seetõttu võib ta eraldi juues oma vedelikuvajadust mitte alati täielikult kompenseerida, kui toit on väga kuiv.

Niiskusrikas toit suurendab tavaliselt kogu veetarbimist ja muudab uriini lahjemaks. See on oluline kuseteede tervise seisukohalt, kuigi ükski toit ei välista iseenesest kuseteede haigusi. Joogivesi peab olema kassile alati vabalt kättesaadav.

Soolestiku mikrobioom on bakterite ja teiste mikroorganismide kooslus, mis osaleb seedimises, ainevahetuses ja immuunsüsteemi kujunemises. Selle koostist mõjutavad toit, ravimid, haigused, keskkond ja paljud muud tegurid.

Hästi seeduva loomse toidu korral imendub suur osa valgust ja rasvast peensooles. Jämesoolde jõudva materjali kogus ja koostis mõjutavad seal elavaid mikroobe ning nende toodetud aineid. Seetõttu võib menüü muutmine muuta väljaheite kogust, konsistentsi, lõhna ja mikrobioomi koostist.

Toortoitmise mõju ei saa siiski kirjeldada nii, et kõik muutused oleksid alati kasulikud. Uuringud on näidanud eri toitude korral mikrobioomi erinevusi, kuid nende pikaajaline kliiniline tähendus ei ole veel täielikult selge. Krooniliste seedehäirete korral tuleb hinnata kogu looma, mitte teha järeldusi ainult väljaheite või ühe mikrobioomitesti põhjal.

Toore loomse toidu kasutamisega kaasneb mikrobioloogiline risk. Tooraine võib sisaldada haigustekitajaid, sealhulgas Salmonella’t, Campylobacter’it, Listeria’t, parasiite või antibiootikumiresistentseid baktereid. Nakatuda võib kass, kuid saastunud toit, toidunõud ja väljaheited võivad ohustada ka inimesi.

Riski vähendamiseks:

• kasuta kontrollitud päritolu ja külmaahelas hoitud toorainet;
• sulata toit külmkapis, mitte toatemperatuuril;
• hoia lemmikloomatoit inimtoidust eraldi;
• pese pärast toidu käsitsemist käed, tööpinnad ja nõud;
• ära jäta toortoitu pikaks ajaks kaussi seisma;
• kõrvalda söömata jäänud toit ohutult;
• ära anna kuumtöödeldud luid;
• arvesta erilise ettevaatusega, kui kodus on väikelaps, eakas, rase või nõrgenenud immuunsusega inimene.

Toore linnuliha ja pastöriseerimata piimatoodete puhul tuleb arvestada ka H5N1 linnugripi riskiga. Haigelt või surnult leitud metslinde ei tohi kassile sööta.

Mõni kass võtab uue toidu kiiresti omaks, teine vajab mitu nädalat. Kass ei tohi jääda pikalt söömata, sest eriti ülekaalulisel kassil võib tekkida eluohtlik maksa rasvväärastus.

Turvalisem on:

1. pakkuda uut toitu alguses väikese kogusena harjumuspärase toidu kõrval;
2. suurendada uue toidu osa järk-järgult;
3. jälgida söögiisu, kehakaalu, oksendamist ja väljaheidet;
4. vältida korraga paljude uute valguallikate lisamist;
5. küsida nõu, kui kassil on krooniline haigus, varasemad kuseteede probleemid või ravitoit.

Kassipoja, tiine või imetava kassi menüü peab olema eriti täpselt koostatud. Kasvuperioodi toitainevead võivad põhjustada püsivaid kahjustusi.

Hea menüü ei väljendu ainult selles, et kass sööb seda meelsasti. Jälgida tuleks:

• stabiilset kehakaalu ja head lihastoonust;
• normaalset söögiisu;
• sobiva konsistentsiga väljaheidet;
• vähest või puuduvat oksendamist;
• naha ja karvkatte seisundit;
• uriinieritust ja urineerimiskäitumist;
• suu ja hammaste tervist;
• vajaduse korral vere- ja uriinianalüüse.

Väga kuiv, hele ja pudisev väljaheide võib viidata liiga suurele luukogusele. Püsiv kõhukinnisus, kõhulahtisus, sage oksendamine, kaalulangus või söögiisu kadumine vajavad loomaarsti hinnangut.