Toortoitmise alused: kuidas alustada saagipõhist toitmist turvaliselt?

Toortoitmine ei tähenda lihtsalt seda, et paneme koera või kassi kaussi tüki toorest liha. Hästi korraldatud saagipõhise toitmise eesmärk on jäljendada tervet saaklooma – koos lihaskoe, söödavate luude, siseelundite ja teiste loomulike kudedega.

Selline toitmine võib olla väga lihtne, kuid eeldab arusaamist looma vajadustest, tooraine kvaliteedist ja toiduhügieenist.

Saagipõhine toortoitmine lähtub kassi ja koera evolutsioonilistest ning bioloogilistest vajadustest. Eeskujuks ei ole inimese koostatud retsept, vaid terve saakloom.

Saakloom ei koosne ainult lihast. Terviklikus saagis leidub:

• lihaskude;
• rasvkude;
• söödavaid luid ja kõhre;
• maksa;
• teisi siseelundeid, näiteks neeru, põrna ja kõhunääret;
• verd ja sidekude;
• sõltuvalt saagist ka nahka, karvu või sulgi.

Eesmärk on pakkuda neid osi loomulikus vahekorras ja piisava mitmekesisusega. Kõige otsesem saagipõhine toit on terve saakloom, näiteks hiir, rott, vutt või tibupoeg. Praktikas saab saagi tervikut jäljendada ka erinevate loomsete kudede kombineerimisega.

Üks sagedasemaid toortoitmise vigu on ainult filee, hakkliha või muu kondita liha söötmine.

Lihas on küll palju valku ja fosforit, kuid vähe kaltsiumi ning sellest ei saa loom kõiki vajalikke vitamiine ja mikroelemente. Pikema aja jooksul võib selline menüü põhjustada tõsiseid puudujääke ja luustiku ainevahetuse häireid. Eriti ohtlik on tasakaalustamata menüü kasvavale kutsikale või kassipojale.

Samuti ei piisa ainult lihast ja kondist. Maks ja teised siseelundid on olulised looduslikud vitamiinide, mineraalainete ja teiste bioaktiivsete ühendite allikad.

Seega tuleb vaadata kogu menüüd, mitte üksikut toidukorda.

Kassi ainevahetus sõltub otseselt loomsetest kudedest saadavatest toitainetest. Kass vajab muu hulgas:

• rohkelt kvaliteetset loomset valku;
• tauriini;
• arginiini;
• arahhidoonhapet;
• loomset päritolu A-vitamiini;
• piisavalt niiskust.

Kass ei ole väike koer. Kassile mõeldud menüüs tuleb eriti tähelepanelikult jälgida südame ja teiste tauriinirikaste kudede olemasolu ning vältida liiga lahjat või ühekülgset toitu.

Kass ei tohi ka toiduvahetuse ajal pikalt söömata olla. Kui kass keeldub uuest toidust, tuleb üleminekut aeglustada, mitte oodata, kuni nälg ta sööma sunnib.

Koer suudab kasutada mitmekesisemat toitu kui kass, kuid tema menüü võib siiski olla valdavalt loomne ja saagipõhine. Ka koera puhul peab toit sisaldama piisavalt erinevaid kudesid, sobivat kaltsiumi ja fosfori suhet ning vastama looma vanusele, aktiivsusele ja tervislikule seisundile.

Koera suurem kohanemisvõime ei tähenda, et ainult lihast koosnev menüü oleks talle täisväärtuslik.

Internetis kasutatakse sageli lihtsaid lihas-, kondi- ja siseelundite protsente. Need võivad anda algajale orientiiri, kuid üks kindel arvuline valem ei sobi automaatselt igale loomale ega taga iseenesest kõigi toitainete olemasolu.

Tegelik vajadus sõltub muu hulgas:

• loomaliigist;
• vanusest ja kasvufaasist;
• kehakaalust ja kehakonditsioonist;
• aktiivsusest;
• kasutatavatest loomaliikidest ja kudedest;
• tervislikust seisundist;
• sellest, kas söödetakse tervet saaki või saagi osadest koostatud menüüd.

Olulisem kui ühe päeva täiuslik matemaatiline tasakaal on läbimõeldud, mitmekesine ja terviklik menüü pikema aja jooksul. Samas ei tohi „looduslikkust" kasutada põhjendusena oluliste toitainete tähelepanuta jätmiseks.

Enne toiduvahetust tasub kirja panna:

• mida loom praegu sööb;
• kui suured on päevased kogused;
• milline on tema kehakaal ja kehakonditsioon;
• kas esineb oksendamist, kõhulahtisust, kõhukinnisust või sügelust;
• kas loomal on mõni diagnoositud haigus või ta tarvitab ravimeid.

Kroonilise haiguse korral tuleb toitmine kohandada individuaalselt.

Alguses on lihtsam kasutada ühte hästi talutavat loomaliiki ning vältida paljude uute koostisosade korraga lisamist. Nii on kergem märgata, kuidas looma seedimine muutusele reageerib.

Kui seedimine on stabiilne, saab menüüd järk-järgult mitmekesistada.

Paljudele loomadele sobib järkjärguline üleminek umbes 7–10 päeva jooksul:

• alguses väike kogus uut toitu;
• seejärel toortoidu osakaalu järkjärguline suurendamine;
• samal ajal väljaheite, söögiisu ja üldise enesetunde jälgimine.

Tundliku seedimise, kroonilise soolehäire või pikaajalise kuivtoidumenüü korral võib olla vajalik aeglasem üleminek.

Esimestel nädalatel tasub jälgida:

• kehakaalu ja kehakonditsiooni;
• söögiisu;
• väljaheite koostist ja roojamise sagedust;
• oksendamist või iiveldust;
• naha ja karvkatte seisundit;
• janu ja urineerimist;
• aktiivsust ja üldist enesetunnet.

Liiga hele, kuiv ja pudenev roe võib viidata sellele, et kondi osakaal on liiga suur. Pehme roe võib olla seotud liiga kiire ülemineku, liigse rasva, rohke siseelundite koguse või halvasti talutava koostisosaga.

Keedetud luid ei tohi koerale ega kassile anda. Kuumutamisel muutub luu rabedamaks ning võib puruneda teravateks kildudeks.

Ka toored kondid ei ole riskivabad. Võimalikud on:

• hamba murdumine;
• lämbumine;
• suu ja seedetrakti vigastused;
• kõhukinnisus;
• soolesulgus.

Luud peavad olema looma suurusele ja söömisviisile sobivad ning söömist tuleb jälgida. Väga kõvad kandvad toruluud võivad eriti tugeva närimise korral hambaid kahjustada.

Toores loomne toit võib sisaldada haigustekitajaid. Külmutamine vähendab osa parasiidiriske, kuid ei muuda toitu steriilseks ega kõrvalda kõiki baktereid.

Turvalisemaks käitlemiseks:

• kasuta kontrollitud päritoluga värsket toorainet;
• säilita külmaahel;
• sulata toit külmkapis, mitte toatemperatuuril;
• kasuta toortoidu jaoks eraldi lõikelauda ja töövahendeid;
• pese käed, kausid ja tööpinnad kohe pärast toitmist;
• ära jäta toitu pikaks ajaks sooja seisma;
• ära lase loomal toorest toitu mööda elamist laiali kanda;
• hoia toit eraldi inimeste valmistoidust.

Erilist ettevaatust tuleb rakendada kodudes, kus elavad väikelapsed, eakad, rasedad või nõrgenenud immuunsusega inimesed.

Paljud loomaomanikud kirjeldavad pärast sobivale toortoidule üleminekut:

• paremat söögiisu;
• väiksemat väljaheite kogust;
• paremat lihastoonust;
• läikivamat karvkatet;
• suuremat toidust saadavat niiskust;
• mõnel loomal seede- või nahavaevuste vähenemist.

Toortoit muudab ka soolestiku mikrobioomi, kuid muutus ei tähenda automaatselt tervise paranemist. Teadusuuringud ei ole veel piisavalt selgitanud, milline mikrobioomi kooslus on igale loomale optimaalne või millised on toortoitmise pikaajalised eelised võrreldes teiste terviklike menüüdega.

Seetõttu tuleb tulemust hinnata konkreetse looma enesetunde, kehakonditsiooni ja tervisenäitajate järgi.

Probleeme põhjustab enamasti mitte toortoit kui selline, vaid ebaterviklik menüü või vale käitlemine. Levinumad vead on:

• ainult kondita liha söötmine;
• maksa ja teiste siseelundite puudumine;
• liiga suur või liiga väike kondikogus;
• ainult ühe loomaliigi pikaajaline kasutamine;
• liiga rasvane või liiga lahja menüü;
• juhuslike toidulisandite lisamine ilma selge vajaduseta;
• liiga kiire toiduvahetus;
• halb toiduhügieen;
• kasvava looma toitmine kontrollimata koduse menüüga;
• kroonilise haiguse puhul üldise internetiretsepti kasutamine.

Loomaarsti või toitumisnõustaja abi on eriti oluline, kui tegemist on:

• kutsika või kassipojaga;
• tiine või imetava loomaga;
• eaka või alakaalulise loomaga;
• korduva oksendamise või kõhulahtisusega;
• pankrease-, maksa-, neeru- või kuseteede haigusega;
• toidutalumatuse või allergiakahtlusega;
• ülekaaluga;
• loomaga, kes keeldub uuest toidust.

Saagipõhine toortoitmine tähendab terve saagi põhimõtte järgimist, mitte lihtsalt toore liha pakkumist. Täisväärtuslik menüü sisaldab erinevaid loomseid kudesid, söödavaid luid ja siseelundeid ning arvestab looma liigi, vanuse, tervise ja individuaalse taluvusega.

Toortoitmine ei pea olema keeruline, kuid seda tuleb teha teadlikult. Õigesti valitud tooraine, menüü terviklikkus, hoolikas hügieen ja looma jälgimine on selle kõige olulisemad alused.

Kui soovid hinnata oma lemmiku praegust menüüd või alustada saagipõhise toortoitmisega turvaliselt, saad broneerida ruul.vet lehel tasuta tutvumisnõustamise.