Kuidas valmistada koerale saagipõhist toortoitu?

Saakloom koosneb lihast, rasvast, luudest, kõõlustest, nahast, verest ja siseelunditest. Seetõttu peaks ka koera toortoit sisaldama erinevaid loomseid kudesid, mitte põhinema ainult hakklihal.

Allpool on praktiline juhend, kuidas selline menüü kohe peale tuleb – alates lihast kuni kaltsiumi, siseelundite ja toidukoguse hindamiseni.

Menüü suurim osa koosneb lihaskoest. Sobivad näiteks veis, lammas, kits, siga, kana, kalkun, part, küülik ja ulukiliha. Süda on küll organ, kuid toitumuslikult kuulub ta pigem lihaskoe hulka.

Pelgalt lihast koosnev menüü ei ole tasakaalus: lihas sisaldab palju fosforit ja väga vähe kaltsiumi. Seetõttu on liha menüü alus, mitte kogu menüü.

Rasv on koerale oluline energiaallikas. Sobiv rasvakogus sõltub aktiivsusest, kehakonditsioonist, vanusest ja seedimise tundlikkusest.

Eelista loomulikult rasvasemaid lihatükke, mitte ainult väga lahjat liha. Aktiivne koer vajab rohkem energiat, väheliikuv või ülekaaluline koer mõõdukamalt.

Terve saaklooma söömisel tuleb kaltsium eelkõige luudest. Sobivad variandid on toores lihane luu, kondijahu, munakoorepulber või muu täpselt doseeritav kaltsiumiallikas.

• Väga kõvad kandvad luud põhjustavad hambamurde.
• Keedetud luid ei tohi kasutada – need murduvad teravateks tükkideks.
• Luu ei ole kohustuslik, kui kaltsium on muul viisil õigesti tagatud.

Kasuta vähemalt maksa ja neeru või muud sekreteerivat organit. Maks annab rohkesti A-vitamiini, vaske ja B-rühma vitamiine; teised siseelundid täiendavad mikrotoitainete valikut.

Suurem kogus ei ole parem – liiga suur maksakogus põhjustab teatud toitainete, eelkõige A-vitamiini ja vase liigsust.

Saagilooma juurde kuuluvad ka kõõlused, sidekude, nahk, kõhr, veri, karvad või suled ning terved väikesed saakloomad. Kõik need ei pea olema igas toidukorras, kuid menüü peaks pikema aja jooksul olema kudede poolest mitmekesine.

Varieeri näiteks veise, lamba, küüliku, kana, pardi, kalkuni ja ulukiga. Erinevatel loomadel on veidi erinev toitaineline profiil.

Mitmekesisus ei tähenda aga juhuslikkust: parem on läbimõeldud põhimenüü, mida vaheldustatakse kontrollitult, kui iga päev midagi uut ja etteaimamatut.

Ainult hakklihal põhinev menüü ei ole ideaalne, sest hakkliha:

• annab vähe närimistööd;
• neelatakse kiiresti;
• sisaldab sageli teadmata rasvakogust;
• ei sisalda automaatselt luid ega siseelundeid;
• ei jäljenda saaklooma struktuuri.

Hakkliha sobib ühe komponendina, kuid eelista suuremaid lihatükke, mis panevad koera toitu töötlema.

Saagipõhise menüü keskmes on loomne toit.

Taimseid komponente kasutatakse vajadusel – näiteks rooja konsistentsi mõjutamiseks, kiudaine lisamiseks või mikrobioomile kääritatava substraadi pakkumiseks. Köögiviljad ei ole saagipõhise menüü kohustuslik osa.

Päevane kogus sõltub kehakaalust, energiavajadusest, aktiivsusest, kehakonditsioonist ja toidu rasvasusest. Kasuta toidu mõõtmiseks köögikaalu – „üks kausitäis“ ei võimalda menüüd täpselt hinnata.

Koguse sobivust hinda koera järgi:

• kehakaal;
• kehakonditsioon;
• lihasmass;
• roe;
• söögiisu;
• aktiivsus.

Väga kõva, kuiv ja hele roe viitab liiga suurele luu- või kaltsiumikogusele.

Pehme roe on sageli seotud:

• liiga suure toidukogusega;
• liigse rasvaga;
• suure siseelundite kogusega;
• liiga kiire menüümuutusega;
• halvasti talutava koostisosaga.

Hinda trendi, mitte ühte roojamist.

Üldised protsendid ja lähtekogused sobivad tervele täiskasvanud koerale. Täpsemat arvutust vajavad:

• kutsikas;
• tiine või imetav koer;
• kroonilise seedetraktihaigusega koer;
• neeru-, maksa- või pankreasehaigusega koer;
• väga väikese või väga suure energiavajadusega koer;
• pikalt piiratud eliminatsioonidieedil olev koer.

Sellistel juhtudel ei piisa ainult üldistest protsentidest – menüü tuleks koostada koos loomaarstiga.