Hambad on loodud närimiseks

Koera ja kassi hambad ei ole loodud pehme toidumassi neelamiseks. Need on loodud haaramiseks, rebimiseks ja närimiseks.

Kui toit on päevast päeva pehme hakkmass või kiiresti purunev krõbin, jääb suur osa sellest tööst tegemata.

Hakkliha võib olla toitaineliselt hea, kuid hammaste seisukohalt on sellel üks selge puudus: loom saab selle peaaegu ilma närimata alla neelata.

Suurema lihatükiga peab koer või kass:

• hammustama;
• rebima;
• mäluma;
• kasutama lõualihaseid;
• liigutama sitket toitu vastu hambapinda.

Just seda tööd hambad vajavad.

Kui loom saab kogu toidu lihtsalt lakkuda või neelata, puhastavat mehaanilist toimet peaaegu ei teki.

Levinud on arvamus, et kuivtoit puhastab hambaid, sest see on kõva. Tavalise krõbina puhul ei saa sellele lootma jääda.

Paljud kassid ja koerad hammustavad krõbina lihtsalt katki või neelavad selle vähese närimisega alla. Kontakt hambapinnaga on liiga lühike, et sellest saaks korralik puhastamine.

Erandiks on spetsiaalselt hambatervise jaoks valmistatud ja selle toime suhtes testitud veterinaarsed dieedid ning närimistooted.

Tavaline kuivtoit ei muutu hambaharjaks lihtsalt sellepärast, et see krõmpsub.

Hambapinnale tekib bakteriaalne katt pidevalt. Kui seda regulaarselt ei eemaldata, muutub katt aja jooksul hambakiviks. Igemeservas ja selle all jätkuv põletik areneb edasi periodontaalhaiguseks.

See tähendab valu, põletikku, hammaste kinnituskoe kahjustust ja lõpuks hammaste kaotust.

Hambakivi ei ole kosmeetiline probleem. Haiged hambad valutavad.

Ja siin on oluline asi, mida paljud omanikud ei tea:

• koer või kass sööb tugeva hambavaluga sageli ikka edasi;
• söömine ei tõesta, et suu on terve.

Kui loom sööb saagipõhist toortoitu, eelista toidu struktuuri, mida tuleb päriselt töödelda.

• suuremad lihatükid;
• sitkem lihaskude;
• kõõluseid ja sidekude sisaldavad tükid;
• looma suurusele ja närimisvõimele sobiv struktuurne toit.

Eesmärk ei ole anda kõige kõvemat asja.

Eesmärk on panna loom närima.

Väga kõvad luud, sarved ja muud esemed murravad hamba. Seega ei kehti põhimõte „mida kõvem, seda parem“.

Pigem: piisavalt sitke, et loom peab närima, kuid mitte nii kõva, et hammas murdub.

Üks põhjus, miks ma eelistan saagipõhises toidus tükilist struktuuri, ongi hammaste kasutamine.

Kui kogu liha, siseelundid ja muud koostisosad lasta läbi hakklihamasina ning muuta ühtlaseks massiks, kaob suur osa saagi söömisel loomulikult toimuvast närimisest.

Toortoit ei peaks tähendama ainult toorest hakkliha. Saak ei ole hakkmass.

Koera ja eriti kassi jaoks tähendab saagi söömine hammustamist, rebimist ja närimist. Seda tuleb toidu valmistamisel jäljendada.

Siin tuleb teha selge vahe ennetamisel ja ravimisel.

Närimine aitab vähendada uue hambakatu kogunemist. Kuid:

• juba tekkinud tugev hambakivi ei kao lihatükke närides ära.

Samuti ei ravi toit juba välja kujunenud igemepõletikku või periodontaalhaigust. Sellisel juhul tuleb suu loomaarstil üle vaadata ning vajadusel hambad professionaalselt puhastada ja haiged hambad ravida või eemaldada.

Pärast suu korda tegemist muutub kodune ennetus eriti oluliseks.

Ära oota, kuni ta enam süüa ei suuda. Pööra tähelepanu, kui märkad:

• halba hingeõhku;
• punetavaid või veritsevaid igemeid;
• kollast või pruuni hambakivi;
• söömist ainult ühe suupoolega;
• toidu suust välja pillamist;
• kõvemate tükkide vältimist;
• suurenenud süljevoolu;
• suu käpaga kraapimist;
• pea raputamist;
• muutunud söömisviisi.

Need on hambavalu tunnused.

Kui sinu koera või kassi suu on terve: ära anna talle kogu elu ainult toitu, mida saab ilma närimata alla neelata. Anna hammastele tööd.

Kui kasutad saagipõhist toortoitu, säilita selles loomulik struktuur.

Kui hambad või igemed on juba haiged: ära ürita probleemi toiduga ära ravida. Lase suu kõigepealt korda teha. Seejärel tegele ennetusega.

Kõige lihtsam põhimõte on: vähem pudruks tehtud toitu, rohkem päris närimist.