Lemmiku mikrobioom ja tervis

Kassi ja koera seedetraktis elab tohutu hulk mikroorganisme: baktereid, seeni, viiruseid ja teisi mikroskoopilisi eluvorme. Koos nende geneetilise materjali ja elukeskkonnaga moodustavad nad keeruka ökosüsteemi, mida nimetatakse soolestiku mikrobioomiks.

Mikrobioom ei ole lihtsalt seedetrakti juhuslik bakterikogum. See osaleb toidu koostisosade töötlemises, ainevahetusproduktide moodustamises, soole limaskesta kaitsmises ja immuunsüsteemi regulatsioonis.

Seetõttu ei väljendu mikrobioomi tasakaalutus alati ainult kõhulahtisuse või kõhupuhitusena. Osal loomadest kaasnevad sellega korduvad seedehäired, naha- ja kõrvaprobleemid, toidutundlikkus või muutused üldises enesetundes.

Mikrobioomi ei saa siiski vaadelda ülejäänud organismist eraldi. Seda mõjutavad looma toit, vanus, elukeskkond, tervislik seisund, ravimid, stress ja paljud teised tegurid.

Täiesti ühesugust ideaalset mikrobioomi, mis sobiks kõigile kassidele ja koertele, ei ole olemas.

Mikrobioomi koosseis erineb loomaliigiti ja isegi sama liigi üksikisendite vahel. Seda mõjutavad muu hulgas:

• looma vanus ja geneetiline taust;
• toit ja söötmisviis;
• elukeskkond;
• kokkupuude teiste loomade ja loodusega;
• kehaline aktiivsus;
• tervislik seisund;
• kasutatud ravimid;
• varasemad haigused ja ravikuurid.

Olulisem kui mõne üksiku „hea bakteri" olemasolu on mikroobikoosluse terviklik toimimine. Tasakaalus mikrobioom on üldjuhul mitmekesine, vastupidav ja suudab pärast väiksemaid häireid tavapärase seisundi taastada.

Kui mikroobikoosluse koosseis või funktsioon muutub ebasoodsas suunas, kasutatakse sageli mõistet düsbioos.

Düsbioos ei ole enamasti iseseisev diagnoos. See on kas haiguse tagajärg, üks haiguse püsimist soodustav tegur või mõlemat korraga.

Soolestiku mikroorganismid aitavad töödelda toiduosi, mida looma enda seedeensüümid täielikult ei lagunda.

Mikroobse ainevahetuse käigus tekivad mitmesugused ühendid, sealhulgas lühikese ahelaga rasvhapped. Need on energiaallikaks jämesoole limaskesta rakkudele ning toetavad soolebarjääri normaalset talitlust.

Mikrobioomi tegevus mõjutab ka seda, millised toitained ja ainevahetusproduktid soolestikus tekivad ning kuidas need organismiga suhtlevad.

Soolestiku sisepind moodustab olulise piiri väliskeskkonna ja organismi vahel.

Tasakaalus mikroobikooslus aitab:

• hõivata elupaiku, kuhu muidu kinnituksid ebasoodsad mikroobid;
• mõjutada soolestiku happesust ja keemilist keskkonda;
• toetada lima ja soolebarjääri normaalset toimimist;
• suhelda limaskesta immuunrakkudega.

Kui soolebarjääri toimimine on häiritud, puutub organism tavapärasest rohkem kokku mikroobsete ainete ja seedimata toiduosakestega.

See soodustab põletikuliste reaktsioonide püsimist, kuid probleemi põhjused on sageli mitmetegurilised.

Suur osa organismi immuunsüsteemist on seotud seedetrakti limaskestaga.

Immuunsüsteem peab pidevalt eristama:

• organismile ohutuid toidu koostisosi;
• tavapäraseid soolemikroobe;
• potentsiaalselt kahjulikke haigustekitajaid.

Mikrobioom osaleb selle tasakaalu kujunemises ja säilitamises. Eriti oluline on varajane eluperiood, mil noore looma mikroobikooslus ja immuunsüsteem alles arenevad.

See ei tähenda, et kõiki allergiaid või immuunhaigusi põhjustab kahjustunud mikrobioom. Mikrobioom on üks paljudest teguritest koos geneetika, toitumise, keskkonna ja muude mõjutajatega.

Seedetrakt ja närvisüsteem suhtlevad omavahel närvide, hormoonide, immuunsüsteemi ning mikroobsete ainevahetusproduktide kaudu. Seda kahepoolset suhtlust nimetatakse soole-aju teljeks.

Stress mõjutab soolemotoorikat, söögiisu, limaskesta kaitset ja mikroobikoosluse tasakaalu.

Samal ajal mõjutavad soolestikus toimuvad muutused ka organismi stressireaktsioone ja üldist enesetunnet.

Mikrobioomi ning loomade käitumise seoseid uuritakse aktiivselt. Praeguste teadmiste põhjal ei saa siiski väita, et ärevust või käitumisprobleemi lahendab üksnes probiootikum või toiduvahetus.

Käitumise muutumisel tuleb hinnata ka valu, haigusi, keskkonda, õppimiskogemusi ja looma igapäevaseid vajadusi.

Düsbioosiga kaasnevad näiteks:

• korduv või püsiv kõhulahtisus;
• pehme või limane roe;
• kõhukinnisus;
• tavapärasest sagedasem roojamine;
• kõhupuhitus ja suurenenud gaaside teke;
• korisemine või ebamugavustunne kõhus;
• korduv oksendamine;
• söögiisu muutused;
• toidu varasemast halvem talumine;
• kehakaalu või lihasmassi vähenemine;
• korduvad naha- või kõrvaprobleemid.

Need sümptomid ei tõesta, et loomal on mikrobioomihäire. Samad haigustunnused tekivad ka parasiitide, infektsioonide, pankrease- või maksahaiguse, kroonilise soolehaiguse, toidu kõrvaltoime, hormonaalse haiguse ja paljude teiste probleemide korral.

Kui peamiseks mureks on korduv sügelus või nahaprobleem, loe ka artiklit miks koer või kass pidevalt sügeleb.

Seetõttu ei tohiks kroonilist seedehäiret automaatselt ravida ainult probiootikumi või järjest uute toitude proovimisega.

Toit on üks olulisemaid tegureid, mis kujundab soolestiku mikroobide elukeskkonda.

Mikroorganismidele ei ole oluline ainult see, millised koostisosad on pakendil kirjas. Mõju avaldavad ka:

• valkude, rasvade ja süsivesikute allikad;
• toidu seeditavus;
• kiudainete liik ja kogus;
• toidu töötlemisviis;
• tooraine mitmekesisus;
• söödava toidu kogus;
• söögikordade sagedus;
• maiused, närimised ja toidulisandid.

Kui toitained imenduvad peensooles halvasti, jõuab neid rohkem jämesoolde, kus mikroobid hakkavad neid kasutama. See võib muuta käärimisprotsesse, ainevahetusproduktide hulka, gaaside teket ja rooja koostist.

Kassi ja koera seedesüsteem ning ainevahetus on kujunenud loomsete kudede söömiseks. Eriti kass vajab oma ainevahetuse tõttu rohkelt kvaliteetset loomset valku ja mitmeid loomset päritolu toitaineid.

Hästi koostatud saagipõhine menüü võib sisaldada:

• erinevaid lihaskudesid;
• sobivas koguses organeid;
• luulist materjali või muud tasakaalustatud kaltsiumiallikat;
• loomseid rasvu;
• liigile ja konkreetsele loomale sobivaid lisandeid.

Saagipõhine toitmine ei tähenda lihtsalt toore hakkliha andmist. Tasakaalustamata kodune menüü võib põhjustada toitainete puudujääke või ülejääke ning liiga kiire toiduvahetus võib seedehäireid hoopis süvendada.

Samuti ei sobi üks toitmisviis automaatselt kõigile loomadele. Arvestada tuleb vanuse, tervisliku seisundi, varasemate haiguste, toidu taluvuse ja nakkusriskidega.

Toidu mõju tuleb hinnata selle järgi, kuidas konkreetne loom sellele reageerib.

Mikroobikooslus kohaneb toiduga. Väga järsk muutus valkude, rasvade või kiudainete sisalduses põhjustab tihti ajutist pehmet rooja, kõhugaase või kõhulahtisust.

Tundliku seedimisega loom vajab sageli aeglasemat ja paremini jälgitavat üleminekut.

Antibiootikumid võivad olla bakteriaalse infektsiooni korral vältimatud ja elupäästvad. Samal ajal võivad need mõjutada ka soolestiku tavapäraseid mikroobe.

Mõnel loomal taastub mikroobikooslus kiiresti, teisel muutused püsivad kauem. Seetõttu tuleb antibiootikume kasutada põhjendatud näidustusel, sobivas annuses ja õige pikkusega ravikuurina.

Vajaliku antibiootikumravi vältimine mikrobioomi kaitsmise ettekäändel ei ole ohutu.

Krooniline põletik, parasiidid, infektsioonid, pankrease puudulikkus ja muud haigused muudavad soolestiku keskkonda. Sellisel juhul on düsbioos pigem põhihaiguse tagajärg kui selle algpõhjus.

Mikrobioomi toetamisest üksi ei piisa, kui tegelik haigus jääb diagnoosimata ja ravimata.

Kolimine, uus loom, valulik haigus, vähene liikumine, konfliktid, igavus või pidevalt muutuv päevakava mõjutavad söögiisu ja seedetrakti tööd.

Mõnel loomal väljendub stress oksendamise, kõhulahtisuse, kõhukinnisuse või söömisest loobumisena.

Pikaajaline põhjendamatult kitsas menüü vähendab toiduainelist mitmekesisust ja suurendab toitainete puudujääkide ohtu.

Eliminatsioonidieet on mõnikord diagnostiliselt vajalik, kuid see peab olema läbimõeldud, piisavalt pikk ja võimalikult täpselt teostatud.

Mikrobioomi toetamine ei tähenda tingimata suure hulga toidulisandite kasutamist. Kõigepealt tuleb luua sobivad põhitingimused.

Arvesse tuleb võtta põhitoitu, maiuseid, närimisi, toidulisandeid, lauatoitu ja kõike muud, mida loom päeva jooksul saab.

Sageli ei põhjusta probleemi üks koostisosa, vaid:

• liiga suur toidukogus;
• liigne rasv;
• halvasti talutav maius;
• pidev toitude vahetamine;
• tasakaalustamata kodune menüü;
• liiga järsk üleminek;
• mitme lisandi samaaegne kasutamine.

Kui looma seisund ei nõua kiiret ravitoidu kasutuselevõttu, on mõistlik muuta menüüd etapiviisiliselt.

Ühe muudatuse kaupa tegutsemine aitab hinnata, mis loomale tegelikult sobib.

Toit peab katma looma energia- ja toitainevajaduse ning sobima tema vanuse, aktiivsuse ja tervisliku seisundiga.

Toortoidu puhul tuleb pöörata tähelepanu nii toitainelisele tasakaalule kui ka hügieenile. Riskirühma kuuluvate loomade ja inimeste puhul võib toore toidu kasutamine vajada eraldi riskihindamist.

Kõik kiudained ei mõju ühtemoodi.

Mõned lahustuvad ja fermenteeruvad kiudained toimivad mikroobide substraadina ning mõjutavad lühikese ahelaga rasvhapete moodustumist. Teised suurendavad peamiselt roojamassi või seovad vett.

Sobiv kiudaine ja selle kogus sõltuvad probleemist. Liiga suur kogus põhjustab tihti gaase, ebamugavust või rooja kvaliteedi halvenemist.

Igal ravimil ja toidulisandil peaks olema selge eesmärk.

Mitme probiootikumi, prebiootikumi, taimeekstrakti ja siduva aine samaaegne kasutamine muudab tulemuse hindamise keeruliseks ning sobib tundliku seedimisega loomale sageli halvasti.

Regulaarne liikumine, piisav uni, turvaline keskkond ja liigile omane tegevus toetavad kogu organismi, sealhulgas seedetrakti normaalset tööd.

Kass vajab võimalust ronida, varjuda, jahti jäljendavalt mängida ja rahulikult puhata. Koer vajab lisaks füüsilisele liikumisele nuusutamist, uurimist ja sobivat sotsiaalset kontakti.

Probiootikumid on piisavas koguses manustatavad elusad mikroorganismid, millel on peremeesorganismile kasulik toime.

Oluline on mõista, et kõik probiootikumid ei ole ühesugused. Toime sõltub konkreetsest mikroobitüvest, annusest, tootest, säilitamisest ja probleemist, mille korral seda kasutatakse.

Ühe tüve kohta saadud tulemust ei saa automaatselt üle kanda kõigile teistele probiootikumidele.

Probiootikum on mõnes olukorras kasulik toetav vahend, kuid see ei asenda:

• tasakaalustatud toitu;
• põhihaiguse diagnoosimist;
• parasiiditõrjet;
• vajalikku ravimit;
• kroonilise seedehäire põhjalikku hindamist.

Ka prebiootikumid ja sünbiootikumid sobivad mõnel juhul, kuid nende valik peab lähtuma konkreetsest eesmärgist, mitte põhimõttest, et rohkem mikroobe või rohkem kiudaineid on alati parem.

Roojaproovist saab hinnata mikroobikoosluse koosseisu ja mõnel juhul võrrelda seda tervete loomade võrdlusandmetega.

Selline analüüs annab lisateavet, kuid selle tähendust tuleb tõlgendada koos:

• looma sümptomitega;
• toitumisega;
• ravimite kasutamisega;
• tavaliste roojauuringutega;
• vereanalüüsidega;
• võimalike põhihaigustega.

Mikrobioomi analüüs ei asenda kliinilist läbivaatust ega anna alati ühte kindlat diagnoosi.

Üksiku bakteriliigi vähesus või rohkus ei tähenda automaatselt, et seda bakterit tuleks toidulisandina juurde anda või antibiootikumiga vähendada.

Loomaarsti hinnangut vajavad eelkõige:

• korduv või püsiv oksendamine;
• mitu päeva kestev või sageli korduv kõhulahtisus;
• veri või must tõrvataoline roe;
• märgatav kõhuvalu;
• söömisest loobumine;
• soovimatu kaalulangus;
• lihasmassi vähenemine;
• nõrkus või loidus;
• väga suur janu või sagenenud urineerimine;
• kutsika või kassipoja seedehäire;
• eaka või krooniliselt haige looma seedimise muutus;
• kiiresti halvenev üldseisund.

Ägeda või raske seisundi korral ei tohi jääda ootama, kas probiootikum või toiduvahetus aitab.

Soolestiku mikrobioom on osa keerukast süsteemist, mis ühendab toitumise, seedimise, soolebarjääri, immuunsüsteemi ja kogu organismi ainevahetuse.

Selle tasakaalu toetavad eelkõige:

• konkreetsele loomale sobiv ja tasakaalustatud toit;
• rahulik ning järkjärguline toiduvahetus;
• põhjendatud ravimikasutus;
• piisav liikumine ja liigile sobiv elukeskkond;
• põhihaiguste õigeaegne diagnoosimine;
• läbimõeldud, mitte juhuslik toidulisandite kasutamine.

Mikrobioomi tasakaalustamine ei tähenda ühe „hea bakteri" lisamist ega kõigi haigustunnuste seletamist soolestikuga. Tulemuse saavutamiseks tuleb vaadata looma tervikuna: tema haiguslugu, menüüd, seedimist, ravimeid, elukeskkonda ja sümptomite kujunemist ajas.