Miks pole hea kasutada ravimeid mikrobioomi tasakaalustamise ajal?

Kui koeral või kassil esineb kroonilisi seedehäireid, korduvat oksendamist, pehmeid väljaheiteid, toidutundlikkust või põletikulisi tervisemuresid, keskendutakse sageli sümptomite vaigistamisele.

Aga mis juhtub siis, kui probleemi taga on hoopis häirunud soolestiku mikrobioom?

Sellisel juhul ei pruugi eesmärk olla ainult kõhulahtisuse, sügeluse või põletiku vähendamine. Taastada tuleb ka soolestiku normaalne mikroobne ökosüsteem.

Ja siin võib tekkida vastuolu: samal ajal, kui püüame mikrobioomi taastada, võime teatud ravimitega seda uuesti häirida.

See ei tähenda, et ravimid oleksid halvad või et vajalikust ravist tuleks loobuda. Ravimitel on veterinaarmeditsiinis väga oluline koht. Küsimus on pigem selles, kas iga ravim on konkreetsel hetkel tõesti vajalik ning kuidas mõjutab selle kasutamine taastuvat seedekeskkonda.

Koera ja kassi seedetraktis elab tohutu hulk mikroorganisme, mis moodustavad koos mikrobioomi.

Ultimate Raw käsitluses on mikrobioom osa organismi loomulikust kaitse- ja tasakaalusüsteemist. Terve mikrobioom aitab:

• lagundada ja kasutada toitaineid;
• toota organismile vajalikke metaboliite;
• toetada soole limaskesta;
• tõrjuda haigustekitajaid;
• mõjutada immuunsüsteemi arengut ja tööd.

Seetõttu ei tähenda mikrobioomi taastamine lihtsalt „heade bakterite lisamist“. Eesmärk on luua seedetraktis keskkond, kus sobiv mikroobikooslus saab ise kujuneda ja püsima jääda.

Ultimate Raw lähenemises on selle aluseks eelkõige liigile sobiv toit, normaalne seedekeskkond ning tarbetute mikrobioomi häirivate mõjutuste vähendamine.

Kõige selgem näide ravimi mõjust mikrobioomile on antibiootikum. Antibiootikumi ülesanne on pärssida või hävitada baktereid. See võib olla bakteriaalse infektsiooni korral elupäästev.

Kuid antibiootikum ei toimi ainult selle bakteri vastu, mida me haiguse põhjustajaks peame. Ravi mõjutab sageli korraga suurt osa seedetrakti mikroobikooslusest.

Koertel tehtud uuringud näitavad, et näiteks metronidasool võib oluliselt vähendada mikrobioomi liigirikkust ja muuta bakterite ainevahetust. Ühes uuringus ei olnud osa muutustest täielikult taastunud isegi neli nädalat pärast ravimi lõpetamist. Samuti muutus sapphapete metabolism, mis näitab, et mõju ei piirdu ainult sellega, milliseid baktereid roojas leitakse.

Ka kassidel on näidatud, et antibiootikumravi võib põhjustada nii lühi- kui pikemaajalisi muutusi seedetrakti mikroobikoosluses.

Seetõttu võib tekkida paradoksaalne olukord: püüame mikrobioomi taastada, kuid samal ajal kasutame ravimit, mis sellele ökosüsteemile tugeva surve avaldab.

Kujutame ette kahjustunud metsa.

Kui metsas on toimunud tulekahju, ei piisa sellest, et istutame sinna mõned uued puud. Vaja on taastada kogu ökosüsteem: pinnas, taimed, mikroorganismid ja nendevahelised suhted.

Mikrobioom toimib sarnaselt. Pärast düsbioosi või antibiootikumravi peavad erinevad mikroorganismid uuesti leidma oma koha ning nendevahelised ainevahetuslikud suhted taastuma.

Kui sellel ajal rakendada järjest uusi mikroobikooslust muutvaid mõjutusi, võib stabiilse ökosüsteemi kujunemine olla raskem.

Seedetrakti probleemide puhul on antibiootikume ajalooliselt kasutatud üsna sageli. Näiteks metronidasooli on kasutatud koerte ägeda ja kroonilise kõhulahtisuse korral isegi siis, kui bakteriaalset infektsiooni pole tõestatud.

Tänapäevane mikrobioomiuuring annab aga põhjust sellesse ettevaatlikumalt suhtuda.

Kui kõhulahtisuse taga on toitumise muutus, stress, parasiidid, krooniline enteropaatia või düsbioos, ei pruugi antibiootikum probleemi põhjust kõrvaldada. Väljaheide võib ravi ajal isegi paraneda, kuid see ei tähenda tingimata, et seedetrakti ökosüsteem terveneb.

Antibiootikumi lõppedes võib probleem uuesti ilmneda, samal ajal kui mikrobioom on saanud veel ühe tugeva häiringu.

Seetõttu on oluline eristada sümptomi ajutist mahasurumist ja seedetrakti normaalse talitluse taastamist.

Antibiootikumid on kõige ilmsem näide, kuid need pole ainsad ravimid, mis võivad seedetrakti keskkonda muuta.

Näiteks maohappe tootmist vähendavad ravimid muudavad mao pH-d. Mao happeline keskkond on samas üks organismi loomulikke mikroobifiltreid. Koertel on omeprazooli kasutamisel näidatud muutusi seedetrakti bakterite arvukuses ja mõnede bakterirühmade suhtelises osakaalus. Samas ei ole kõik uuringud näidanud tugevat või püsivat mõju ning seetõttu ei saa väita, et iga happevähendaja kasutamine põhjustaks düsbioosi.

Oluline põhimõte on teine: ravimid muudavad organismi füsioloogiat ning füsioloogiline keskkond kujundab omakorda mikrobioomi. Seetõttu tuleb mikrobioomi taastamisel vaadata kogu raviskeemi tervikuna.

Mikrobioomi taastamisel on oluline jälgida, kas seedetrakt hakkab ise normaalselt toimima. Näiteks:

• kas väljaheide normaliseerub;
• kas oksendamine väheneb;
• kas söögiisu paraneb;
• kas kõhupuhitus väheneb;
• kas looma kehakaal stabiliseerub;
• kas naha või kõrvade korduvad probleemid vähenevad.

Kui samal ajal kasutatakse mitut sümptomeid pärssivat ravimit, võib olla raske hinnata, milline osa paranemisest tuleneb tegelikust seedetrakti taastumisest ning milline ravimite toimest.

Mikrobioomi taastamise eesmärk ei ole ju üksnes saavutada ravimite abil normaalne väljaheide. Eesmärk on, et seedimine suudaks võimalikult hästi ise normaalselt toimida.

Ultimate Raw käsitluses on mikrobioomi taastamise üheks keskseks teguriks toit. Mikroorganismid sõltuvad sellest, millised toitained seedetrakti jõuavad. Toidu koostis kujundab pidevalt seda, millistele bakteritele antakse kasvueelis.

Seetõttu ei ole mikrobioomi taastamine eraldiseisev protseduur. Kui looma seedetrakti püütakse koloniseerida sobiva mikroobikooslusega, kuid toit soosib jätkuvalt teistsugust ainevahetuskeskkonda, ei pruugi soovitud kooslus püsima jääda.

Ultimate Raw lähenemine peab koera ja eriti kassi seedesüsteemi seisukohalt keskseks loomsetel koostisosadel põhinevat liigile sobivat toitu ning seob sobimatu, tugevalt töödeldud toitumise düsbioosi tekkega.

Mikrobioomi taastamisel tuleb seetõttu mõelda korraga kolmele asjale:

milliseid mikroobe seedetraktis tahame, millega me neid toidame ja millised tegurid nende püsimist takistavad.

See on kõige olulisem küsimus.

Mikrobioomi kaitsmise nimel ei tohi jätta ravimata bakteriaalset infektsiooni, tugevat põletikku, valu ega muud seisundit, mille puhul ravim on meditsiiniliselt vajalik. Mikrobioomi taastamine ei ole alternatiiv vajalikule veterinaarravile.

Õigem põhimõte on: nii palju ravi kui vajalik, nii vähe tarbetut sekkumist kui võimalik.

• Kui antibiootikum on vajalik, tuleb seda kasutada.
• Kui valuvaigisti on vajalik, tuleb valu ravida.
• Kui põletikuvastane ravi on vajalik raske haiguse kontrollimiseks, ei ole mõistlik seda mikrobioomi nimel lihtsalt ära jätta.

Küll aga tasub regulaarselt hinnata:

• Kas ravimil on endiselt selge näidustus?
• Kas ravi kestus peab olema nii pikk?
• Kas probleemi põhjust on piisavalt uuritud?
• Kas ravimi kasutamist on võimalik lõpetada või vähendada pärast olukorra stabiliseerumist?

Just siin muutub mikrobioomi mõistmine praktiliselt oluliseks.

Fekaalmikrobioota siirdamise ehk FMT eesmärk on viia düsbiootilisse seedetrakti terve doonori mikroobikooslus. Ultimate Raw käsitluses nähakse FMT-d ühe võimalusena mikrobioomi sihipäraseks taastamiseks krooniliste seedetrakti probleemide korral.

Kui aga pärast mikroobikoosluse siirdamist jätkatakse samal ajal ilma selge näidustuseta tugevat antibiootikumravi, tekib ilmne vastuolu. Ühelt poolt püüame uut mikroobikooslust organismi viia. Teiselt poolt rakendame sellele kohe selektiivset survet, mis võib osa nendest mikroobidest hävitada.

Seetõttu tuleb FMT-d alati vaadelda osana laiemast raviplaanist, kuhu kuuluvad sobiv toit, algpõhjuse hindamine, vajadusel parasiitide ja teiste haiguste välistamine ning kogu ravimikasutuse läbimõeldud ülevaatamine.

Organism ei ole masin, mille katkise osa saab lihtsalt välja vahetada.

Mikrobioom on elav ökosüsteem. Selle taastumine sõltub toidust, seedetrakti keskkonnast, immuunsüsteemist, stressist, varasemast ravist ja väga paljudest teistest teguritest.

Seetõttu ei tasu mikrobioomi taastamiselt oodata ühe tableti või ühe protseduuri efekti. Kõige olulisem on luua tingimused, milles tervem mikroobikooslus saab kujuneda ja püsima jääda.

See tähendab sageli vähem keskendumist küsimusele „Millist ravimit veel võiks anda?“ ja rohkem küsimusele „Miks looma seedetrakt ei suuda tasakaalu säilitada?“.

Ravimid on veterinaarmeditsiini oluline ja sageli hädavajalik osa.

Probleem ei ole ravimite kasutamine.

Probleem tekib siis, kui ravimeid kasutatakse ilma selge vajaduseta olukorras, kus samal ajal püütakse taastada organismi enda mikroobset tasakaalu.

Eriti antibiootikumid võivad oluliselt muuta koera ja kassi soolestiku mikrobioomi ning nende mõju võib püsida ka pärast ravikuuri lõppu.

Seetõttu võiks mikrobioomi taastamise põhimõte olla lihtne:

Mikrobioomi tervis ei sünni bakterite lisamisest. See sünnib keskkonnast, kus õige mikrobioom saab ise püsima jääda.