Kui lemmikloom lahkub – hüvastijätt, rasked otsused ja lein

Kuidas aru saada, et lemmiklooma elu hakkab lõpule jõudma?

Vanus üksi ei tähenda, et looma elu oleks lõppemas. Ka kroonilise haigusega loom võib elada veel kaua ja tunda elust rõõmu.

Olulisem on märgata, kuidas ta ennast tunneb ja kuidas tema igapäevane elu muutub.

Mõtle näiteks järgmistele küsimustele:

• Kas loom sööb ja joob piisavalt ning tunneb toidu vastu huvi?
• Kas ta saab puhata ilma märgatava valu või ebamugavuseta?
• Kas ta suudab liikuda ja oma tavapäraseid vajadusi rahuldada?
• Kas ta otsib endiselt kontakti või tunneb huvi ümbritseva vastu?
• Kas tal on rohkem häid päevi kui halbu?

Ükski neist küsimustest ei anna eraldi lõplikku vastust. Samuti ei tähenda mõne tegevuse vastu huvi kadumine tingimata seda, et loom kannatab pöördumatult.

Mõnikord saab valu, iiveldust, ärevust või muid vaevusi raviga leevendada. Seepärast tasub muutusi arutada loomaarstiga, enne kui teha järeldusi looma edasise elukvaliteedi kohta.

Lihtne igapäevane elukvaliteedi päevik

Võta iga päev samal ajal mõni minut ja pane kirja, mida päriselt märkasid. Võrdle looma tema enda tavapärase enesetundega, mitte mõne teise loomaga. Märge „sõi poole tavalisest portsjonist” aitab rohkem kui üldine „oli kehv päev”.

• Söögiisu ja joomine. Kas ta tuli ise sööma? Kui palju ta sõi võrreldes tavapärasega? Kas joomine on muutunud? Pane kirja ka oksendamine või raskused söömisel.
• Valu ja ebamugavus. Märka näiteks pinges kehahoiakut, puudutuse vältimist, rahutust või hingeldamist puhkeolekus. Vaikne loom võib samuti valu tunda. Need märgid ei tõesta üksi valu põhjust, kuid neist tasub loomaarstile rääkida.
• Liikumine ja igapäevased vajadused. Kas ta saab ise püsti, jõuab vee ja toiduni ning saab õues või liivakastis käia? Märgi, millal ta vajab abi või loobub varem meeldinud tegevusest.
• Puhkus ja uni. Kas ta leiab mugava asendi ja saab rahulikult magada? Kas ta ärkab sageli või vahetab pidevalt kohta?
• Suhtlemine ja huvi. Kas ta otsib sinu lähedust või naudib mõnd tuttavat tegevust? Pane kirja ka väikesed rõõmuhetked. Arvesta tema iseloomuga: omaette olemine ei tähenda igal loomal halba enesetunnet.
• Head ja halvad päevad. Märgi kalendrisse, kas päev oli valdavalt hea, raske või vahepealne, ning lisa lühike põhjus. Vaata mitme päeva või nädala suunda: kas head hetked püsivad või muutuvad harvemaks?

Võta märkmed loomaarstiga vestlusele kaasa. Kui midagi on raske kirjeldada, võib lühike video tavapärasest liikumisest või käitumisest aidata. Päevik toetab arutelu, kuid ükski punktisumma ega heade ja halbade päevade vahekord ei otsusta eutanaasia vajadust sinu ja loomaarsti eest.

Ära oota järgmise päevikumärkeni, kui tekib hingamisraskus, kokkuvajumine või tugev leevendamatu valu – sel juhul otsi kohe loomaarsti abi.

Kui ravi ei tähenda enam paranemist

Loomaarsti töö ei seisne ainult haiguste ravimises. Sama oluline on osata leevendada kannatusi olukorras, kus tervenemine pole enam võimalik.

Palliatiivne ravi tähendabki keskendumist looma mugavusele ja elukvaliteedile.

See võib hõlmata valu ja muude sümptomite leevendamist, toitumise kohandamist, liikumise hõlbustamist ning koduse keskkonna muutmist looma vajadustele sobivamaks.

Mõne looma jaoks tähendab see veel nädalaid või kuid rahulikku elu. Teise puhul võib seisund muutuda kiiresti.

Oluline on teada, et ravi jätkamine ja kannatuste leevendamine ei ole vastandid. Ka siis, kui haigust enam välja ravida ei saa, on sageli veel palju, mida looma heaks teha.

Kõige raskem küsimus: millal on aeg hüvasti jätta?

Vähesed otsused on loomaomanikule nii rasked kui eutanaasia üle otsustamine.

Sageli kaasneb sellega vastuoluline tunne. Ühelt poolt ei taha me oma sõbrast loobuda. Teiselt poolt kardame, et hoiame teda enda juures kauem, kui talle hea on.

Mõnikord küsitakse loomaarstilt: „Mida teie minu asemel teeksite?”

See on mõistetav küsimus. Ent otsus sõltub nii looma seisundist, võimalikest ravivõimalustest kui ka sellest, millist hooldust on võimalik talle pakkuda.

Õige hetk ei ole alati üheselt määratav. Mõnikord on kannatus selgelt nähtav, teinekord vahelduvad paremad ja raskemad päevad ning otsus kujuneb mitme vestluse jooksul. Sa ei pea seda piiri üksi ära tundma.

Hea otsustusprotsess ei tohiks põhineda ainult ühel halval päeval ega ka lootusel, et kõik läheb iseenesest paremaks.

Arutage loomaarstiga, kas palliatiivne ravi võiks veel pakkuda loomale mugavat aega, mida sellelt realistlikult oodata ja millal tema seisundit uuesti hinnata. Leppige võimalusel kokku ka selles, milliste muutuste korral tuleb kohe ühendust võtta. See ei tähenda, et peate proovima iga võimalikku ravi või ootama kriisini.

Loomaarstiga tasub rahulikult arutada:

• Millised vaevused on ravitavad või leevendatavad?
• Kas loomal on valu, hingamisraskusi või muud olulist kannatust?
• Milline on haiguse tõenäoline edasine kulg?
• Mida saab veel teha tema elukvaliteedi parandamiseks?
• Milliste muutuste korral tuleks otsus uuesti üle vaadata?

Eutanaasia võib olla põhjendatud ja kaastundlik valik, kui looma kannatusi ei ole enam võimalik vastuvõetaval määral leevendada.

Samas ei pea iga raske diagnoos või kõrge vanus viima eutanaasiani.

Kõige olulisem küsimus ei ole alati see, kui kaua loom veel elada võiks, vaid milline see allesjäänud elu tema jaoks on.

Hüvastijätuks valmistumine

Kui looma seisund võimaldab, võib olla abi sellest, kui hüvastijätuks jääb aega.

Mõne inimese jaoks tähendab see rahulikku koosolemist, lemmikpaigas jalutamist või lihtsalt looma kõrval istumist.

Teisele on oluline teha mälestuseks fotosid, jäädvustada käpajälg või hoida alles mõni ese, mis lemmikut meenutab.

Ei ole ühte õiget viisi hüvasti jätta.

Kui eutanaasia on planeeritud, tasub loomaarstilt enne küsida, kuidas protseduur toimub, kas kasutatakse eelnevat rahustamist, kas saad looma juures viibida ning millised on võimalused tema kehaga pärast surma toimimiseks.

Tavaliselt püütakse tagada, et loom oleks võimalikult rahulik ja ei tunneks valu. Siiski võib protseduuri käigus esineda tahtmatuid liigutusi või reflekse, mida on hea eelnevalt selgitada, et need ei põhjustaks täiendavat ehmatust.

Mõni inimene soovib viibida oma looma kõrval viimase hetkeni. Teise jaoks on see liiga raske.

Kumbki valik ei mõõda armastuse suurust.

Kui lemmikloom on lahkunud

Lein ei alga alati surmahetkel. Mõnikord algab see juba siis, kui saame teada raskest diagnoosist või märkame, et ühine aeg hakkab lõppema.

Seda nimetatakse ettehaaravaks leinaks.

Pärast looma lahkumist võib kodu tunduda harjumatult vaikne. Puudu on tuttavad sammud, söögiaeg, tervitus ukse juures või väike igapäevane rituaal, mille tähendust märkasime alles siis, kui seda enam ei ole.

Lein võib väljenduda kurbuse, tühjuse, viha, süütunde või isegi kergendusena.

Kergendus ei tähenda, et armastasid oma looma vähem. Kui oled pikalt hoolitsenud raske haigusega kaaslase eest, võib teadmine, et tema kannatused on lõppenud, tuua koos kurbusega ka rahu.

Leinal ei ole kindlat ajakava. Mõni inimene leiab tasapisi uue tasakaalu, teisel võtab see rohkem aega.

Süütunne ja küsimus „Kas ma tegin õigesti?”

Pärast lemmiklooma surma pöörduvad mõtted sageli tagasi tehtud otsuste juurde.

Kas oleksin pidanud varem arsti juurde minema? Kas oleksin võinud proovida veel üht ravi? Kas eutanaasia toimus liiga vara või liiga hilja?

Need küsimused võivad olla väga valusad.

Tagantjärele tunduvad sündmused sageli selgemad kui hetkel, mil pidime otsustama. Tegelikult tegime valikuid nende teadmiste, võimaluste ja asjaolude põhjal, mis meil tol ajal olid.

Kui kahtlused jäävad vaevama, võib aidata rahulik vestlus looma ravinud loomaarstiga. Mõnikord annab haiguse kulu ja otsuste tagamaade uuesti läbivaatamine parema arusaamise toimunust.

Kõigile küsimustele ei pruugi siiski olla üheselt õiget vastust.

Endale võib olla raske lubada sedasama mõistmist, mida pakuksime samas olukorras olevale sõbrale.

Kuidas leinaga toime tulla?

Leinast ei pea kiiresti üle saama. Pigem tuleb õppida elama olukorras, kus keegi oluline enam meie kõrval ei ole.

Mõnele inimesele aitab rääkimine. Teisele kirjutamine, mälestuste kogumine, looduses viibimine või väikese mälestuspaiga loomine.

Kui peres on lapsi, tasub rääkida juhtunust ausalt ja nende vanusele arusaadavalt. Surma kirjeldamine üksnes „magama jäämisena” võib väiksemas lapses tekitada segadust või hirmu uinumise ees.

Ka teised kodus elavad loomad võivad kaaslase kadumisele reageerida. Nende käitumine, söögiisu või tavapärane rütm võib muutuda. Selliseid muutusi tuleb jälgida ning vajadusel välistada terviseprobleemid.

Vahel võib ümbritsevate inimeste suhtumine teha leina veel raskemaks. Võid kuulda lauseid nagu „See oli ju ainult loom” või „Võta endale uus”.

Aga suhet ei saa asendada lihtsalt uue suhtega.

Kui lein hakkab pikema aja jooksul tõsiselt häirima und, igapäevast toimetulekut või suhteid, on mõistlik otsida tuge ka vaimse tervise spetsialistilt.