Ennetav tervishoid lemmikule

Lemmiklooma tervis ei sõltu ainult sellest, mida tehakse haiguse tekkimisel. Väga suur osa heaolust kujuneb igapäevaste valikute kaudu: mida loom sööb, kui palju ta liigub, millises kehakaalus ta püsib, kuidas hoolitsetakse tema hammaste eest ning kas väikseid muutusi märgatakse õigel ajal.

Ennetav tervishoid ei tähenda, et kõiki haigusi oleks võimalik ära hoida. Geneetikat, vananemist ja juhuslikke terviseprobleeme ei saa täielikult kontrollida. Küll aga saab paljude haiguste riski vähendada, nende arengut aeglustada või avastada probleem enne, kui loom on nähtavalt raskelt haige.

Kõige tõhusam ennetus ei koosne ühest imerohust ega toidulisandist. See on terviklik süsteem, mis ühendab:

• liigikohase ja tasakaalustatud toitumise;
• sobiva kehakaalu;
• regulaarse liikumise ja vaimse tegevuse;
• suuõõne tervise;
• parasiitide ja nakkushaiguste riskipõhise ennetamise;
• regulaarse tervisekontrolli;
• muutuste varajase märkamise;
• turvalise ja looma vajadustele vastava elukeskkonna.

Loom ei saa meile sõnadega öelda, et ta tunneb end halvasti. Sageli väljendub haiguse algus väikestes muutustes, mida on lihtne pidada vanuse, iseloomu või juhusliku tuju kõikumiseks.

Omanik tunneb oma looma igapäevast käitumist paremini kui keegi teine. Seetõttu algab ennetav tervishoid tähelepanelikust vaatlemisest.

Jälgi regulaarselt:

• söögiisu;
• joomist;
• urineerimise sagedust ja kogust;
• rooja konsistentsi ja roojamise sagedust;
• oksendamist või karvapallide väljutamist;
• kehakaalu ja kehakuju;
• liikumist ja hüppamisvõimet;
• und ja aktiivsust;
• hingamist;
• naha, karvastiku ja kõrvade seisundit;
• suhtlemist inimese ja teiste loomadega;
• valureaktsioone ja meeleolu muutusi.

Üksik väike kõrvalekalle ei tähenda alati haigust. Korduv, süvenev või mitut valdkonda hõlmav muutus vajab aga tähelepanu.

Toit mõjutab kehakaalu, lihasmassi, seedimist, mikrobioomi, naha seisundit, kuseteede tervist ja paljusid ainevahetusprotsesse.

Hea põhitoit peab:

• katma looma toitainevajadused;
• sobima tema liigile ja eluetapile;
• olema hästi seeditav;
• sisaldama sobivas koguses energiat;
• olema konkreetsele loomale hästi talutav;
• toetama stabiilset kehakaalu ja head lihaskonditsiooni.

Kassi ja koera vajadused ei ole ühesugused. Ka sama liigi sees erinevad vajadused sõltuvalt vanusest, aktiivsusest, steriliseerimisest või kastreerimisest, tervislikust seisundist ja ainevahetusest.

Toidupakendil antud päevane kogus on ainult lähtepunkt. Sobiv portsjon selgub looma kehakaalu, kehakonditsiooni ja muutuste jälgimise kaudu.

Ülekaal kujuneb sageli aeglaselt ja võib omanikule märkamatuks jääda. Eriti raske on seda hinnata pika või tiheda karvaga looma puhul.

Kaalu kõrval tuleb hinnata kehaehitust. Sobivas kehakonditsioonis loomal:

• on roided kergesti tuntavad, kuid mitte tugevalt nähtavad;
• on ülalt vaadates märgatav talje;
• tõuseb kõhujoon külgvaates rindkere suunas;
• säilib hea lihasmass seljal ja jäsemetel.

Ülekaal koormab liigeseid, võib halvendada liikumisvõimet ning on seotud mitme ainevahetus- ja hingamisprobleemiga. Kassidel suureneb muu hulgas suhkurtõve risk.

Ka liiga väike kehakaal või lihasmassi vähenemine vajab tähelepanu. Vanema looma kõhnumist ei tohiks automaatselt pidada normaalseks vananemiseks.

Looma kaalumine kord kuus aitab muutusi märgata enne, kui need on silmaga selgelt nähtavad.

Loom võib olla normaalses kehakaalus, kuid kaotada samal ajal lihasmassi ja koguda rasva. Seda esineb eriti eakatel ja krooniliste haigustega loomadel.

Lihasmassi vähenemist võib märgata:

• lülisamba teravamaks muutumisena;
• abaluude ja vaagna selgema esiletungimisena;
• reielihaste kõhetumisena;
• vähenenud hüppamis- või ronimisvõimena;
• raskusena püsti tõusmisel;
• liikumise aeglustumisena.

Lihasmassi säilitamiseks on vaja piisavalt sobivat valku, energiat ja regulaarset jõukohast liikumist. Äkilise või progresseeruva lihaskao korral tuleb otsida selle põhjust.

Regulaarne liikumine aitab säilitada:

• lihasmassi;
• liigeste liikuvust;
• tervislikku kehakaalu;
• südame ja veresoonte võimekust;
• seedetrakti tööd;
• vaimset heaolu.

Liikumisvajadus sõltub vanusest, tõust, tervisest ja iseloomust.

Koera puhul ei tähenda hea liikumine alati võimalikult pikka või kiiret jalutuskäiku. Olulised on ka nuuskimine, keskkonna uurimine, rahulik liikumine ja sotsiaalne kontakt.

Kass vajab samuti igapäevast aktiivsust. Toakassi liikumist saab suurendada:

• lühikeste mänguseanssidega;
• saaki imiteerivate mänguasjadega;
• ronimis- ja hüppamisvõimalustega;
• toiduotsimise mängudega;
• mitmetasandilise elukeskkonnaga;
• turvalise õueala või kassirõduga.

Vähenenud liikumist ei tohiks alati pidada laiskuseks. Selle taga võivad olla liigesevalu, hambavalu, südame- või hingamisprobleemid ning muud haigused.

Loom vajab võimalust käituda talle loomuomasel viisil.

Koer vajab lisaks liikumisele:

• nuuskimist;
• uurimist;
• õppimist;
• sotsiaalset suhtlust;
• piisavalt und ja taastumist.

Kass vajab:

• võimalust varjuda;
• kõrgemaid vaatluskohti;
• küünte teritamise pindu;
• jahikäitumist võimaldavat mängu;
• omaette olemise võimalust;
• turvalist ja etteaimatavat keskkonda.

Igavus, pidev stress või vähene kontroll oma keskkonna üle võivad väljenduda käitumisprobleemide, liigse lakkumise, agressiivsuse, häälitsemise või urineerimisharjumuste muutumisena.

Käitumise järsku muutust tuleks esmalt käsitleda võimaliku terviseprobleemina, mitte sõnakuulmatuse või pahatahtlikkusena.

Hamba- ja igemehaigused on koertel ja kassidel väga sagedased. Loom võib jätkata söömist ka siis, kui suu on valulik, mistõttu jääb probleem kergesti märkamatuks.

Suuõõneprobleemile võivad viidata:

• halb hingeõhk;
• punetavad või veritsevad igemed;
• nähtav hambakivi;
• ühe suupoolega närimine;
• toidu suust välja pillamine;
• kuiva toidu vältimine;
• suu käpaga hõõrumine;
• suurenenud süljevool;
• ärrituvus pea puudutamisel;
• söögiisu või kehakaalu muutus.

Hammaste regulaarne harjamine loomale sobiva hambapasta ja harjaga on tõhusaim kodune viis katu kogunemise vähendamiseks. Harjamist tuleb õpetada järk-järgult ja positiivselt.

Närimismaiused või muud hambahooldustooted võivad olla lisavahend, kuid need ei asenda alati harjamist ega professionaalset hambaravi.

Kassi või koera hambaid ei tohiks harjata inimese hambapastaga.

Piisav veetarbimine on vajalik neerude, kuseteede, vereringe ja seedimise toimimiseks.

Eriti kassid võivad juua vähem, kui nende menüüs on vähe niiskust. Veetarbimist võib toetada:

• niiskema põhitoiduga;
• toidule vee lisamisega;
• mitme veekausiga;
• laiade ja madalate nõudega;
• veenõude paigutamisega toidust ja liivakastist eraldi;
• voolava veega joogipurskkaevuga, kui kass seda eelistab.

Joomise suurenemine ei ole alati hea märk. Tavapärasest suurem janu ja uriinikogus võivad viidata neeruhaigusele, suhkurtõvele, hormonaalsele häirele või muule terviseprobleemile.

Väljaheide annab palju teavet seedimise kohta. Pane tähele:

• rooja kuju ja tugevust;
• värvust;
• lima või vere esinemist;
• roojamise sagedust;
• pingutamist;
• kõhukinnisust;
• kõhulahtisuse kordumist.

Ka korduv oksendamine ei ole lihtsalt tavapärane nähtus, isegi kui loom näib vahepeal terve. Kasside regulaarset karvapallide väljutamist ei tohiks automaatselt normaalseks pidada.

Urineerimise muutused vajavad samuti tähelepanu:

• sage väikeste koguste urineerimine;
• pingutamine;
• valu või häälitsemine;
• veri uriinis;
• urineerimine tavapärasest erinevasse kohta;
• uriinikoguse märgatav suurenemine või vähenemine.

Isasel kassil võib võimetus urineerida kujuneda kiiresti eluohtlikuks erakorraliseks seisundiks.

Terve nahk ja karvastik ei sõltu ainult pesemisest või välisest hooldusest. Neid mõjutavad toitumine, parasiidid, allergiad, hormonaalsed haigused, immuunsüsteem ja üldine tervis.

Kontrolli regulaarselt:

• kas nahal on punetust või kõõma;
• kas loom sügab või lakub ennast tavapärasest rohkem;
• kas karvastik on läikiv ja ühtlane;
• kas esineb karvutuid piirkondi;
• kas nahal on muhke või haavandeid;
• kas kõrvades on eritist või ebameeldivat lõhna;
• kas käppade vahel on punetust;
• kas küüned on sobiva pikkusega.

Korduv kõrvapõletik ei ole enamasti ainult lokaalne kõrvaprobleem. Selle taga võib olla allergia, naha kaitsebarjääri häire, parasiit või muu algpõhjus.

Vaktsineerimine aitab ennetada mitut rasket ja potentsiaalselt surmavat nakkushaigust.

Sobiv vaktsineerimiskava sõltub:

• looma liigist ja vanusest;
• varasemast vaktsineerimisest;
• eluviisist;
• teiste loomadega kokkupuutest;
• reisimisest;
• majutamisest või näitustel osalemisest;
• kohalikust nakkusohust;
• tervislikust seisundist.

Kõiki vaktsiine ei pea manustama igale loomale sama sagedusega. Eristatakse põhivaktsiine, mida vajab enamik loomi, ja riskipõhiseid vaktsiine, mille vajadus sõltub eluviisist.

Vaktsineerimise eesmärk ei ole anda võimalikult palju vaktsiine, vaid tagada vajalik kaitse põhjendatud intervallidega.

Parasiitide risk sõltub looma eluviisist ja keskkonnast. Riski mõjutavad näiteks:

• vabalt õues liikumine;
• saakloomade püüdmine;
• toore loomse materjali söömine;
• kokkupuude teiste loomadega;
• laste või immuunpuudulikkusega inimeste olemasolu kodus;
• reisimine;
• kirpude ja puukide levik;
• piirkondlik nakkusrisk.

Seetõttu ei pruugi üks ja sama parasiiditõrje skeem sobida kõikidele kassidele ja koertele.

Ennetuskava võib sisaldada:

• väljaheiteuuringuid;
• siseparasiiditõrjet;
• kirbu- ja puugitõrjet;
• reisiga seotud parasiitide ennetamist;
• elukeskkonna puhastamist.

Parasiiditõrjevahendi valikul tuleb arvestada loomaliiki. Mõned koertele mõeldud puugitõrjevahendid võivad olla kassile väga mürgised.

Näiliselt tervel koeral või kassil on mõistlik läbida tervisekontroll vähemalt kord aastas. Kutsikad, kassipojad, eakad loomad ja kroonilise haigusega patsiendid võivad vajada sagedasemat hindamist.

Tervisekontrollil hinnatakse tavaliselt:

• kehakaalu ja kehakonditsiooni;
• lihasmassi;
• hambaid ja suuõõnt;
• silmi ja kõrvu;
• nahka ja karvastikku;
• südant ja kopse;
• kõhtu;
• liigeseid ja liikumist;
• lümfisõlmi;
• käitumist ja elukvaliteeti.

Analüüside vajadus sõltub vanusest, riskiteguritest ja kliinilistest leidudest. Eesmärk ei ole teha kõigile loomadele igal aastal võimalikult palju uuringuid, vaid valida uuringud, mille tulemus võib mõjutada edasisi otsuseid.

Vananemine ei ole haigus, kuid vanusega suureneb mitme haiguse tõenäosus.

Eaka looma puhul tasub tähele panna:

• kaalulangust;
• lihasmassi vähenemist;
• suurenenud janu;
• urineerimise muutusi;
• öist rahutust;
• segadust või muutunud suhtlemist;
• hüppamise ja treppide vältimist;
• jäikust pärast puhkust;
• karvastiku halvenemist;
• kõhukinnisust;
• söögiisu muutusi.

Vanem loom ei pea muutuma valulikuks, väga kõhnaks ega passiivseks lihtsalt vanuse tõttu. Paljusid eaka looma probleeme saab leevendada, kui need varakult ära tunda.

Ennetav tervishoid hõlmab ka kodu ja õue ohutust. Olulised sammud on:

• hoia ravimid ja kemikaalid loomale kättesaamatus kohas;
• kontrolli, kas toataimed on lemmikule ohutud;
• kasuta akendel ja rõdudel turvalist võrku;
• hoia niidid, paelad ja väikesed esemed kassile kättesaamatuna;
• ära jäta koerale närimiseks sobimatuid luid või esemeid;
• kinnita loom autos turvaliselt;
• kasuta koeral sobivat jalutusrihma või trakse;
• taga loomale kiip ja ajakohased kontaktandmed;
• ära lase kassil puutuda kokku koertele mõeldud permetriini sisaldavate preparaatidega.

Kutsikate, kassipoegade ja eakate loomade kodu vajab sageli eraldi kohandamist.

Steriliseerimine või kastreerimine võib ennetada soovimatuid järglasi ja vähendada teatud suguelundite haiguste riski.

Otsuse ajastamisel tuleb siiski arvestada:

• loomaliiki;
• tõugu ja kehasuurust;
• sugu;
• eluviisi;
• käitumist;
• võimalikku aretuskasutust;
• ortopeedilisi ja muid terviseriske.

Pärast protseduuri väheneb sageli energiavajadus. Kui toidukogus jääb samaks, võib kehakaal kiiresti suureneda. Seetõttu tuleb portsjonit ja kehakonditsiooni teadlikult jälgida.

Vitamiinid, õlid, probiootikumid ja muud lisandid võivad teatud olukorras olla kasulikud. Neid ei peaks siiski kasutama igaks juhuks ega korraga suures koguses.

Toidulisandi kasutamisel tasub küsida:

• millist konkreetset probleemi sellega mõjutatakse;
• kas loomal on selle aine puuduse või suurenenud vajaduse risk;
• kas toime kohta on usaldusväärseid andmeid;
• kas annus on sobiv;
• kas see sobib kokku toidu ja ravimitega;
• kui kaua seda kasutatakse;
• kuidas hinnatakse tulemust.

Täissööta söövale tervele loomale juhuslike vitamiinide lisamine võib mõnikord tekitada mõne toitaine liigse koguse.

Kord kuus võib teha lühikese koduse ülevaatuse.

Vaata:

• silmi;
• kõrvu;
• hambaid ja igemeid;
• nahka ja karvastikku;
• käppi ja küüsi;
• rooja ja uriini;
• looma liikumist.

Katsu:

• roiete tuntavust;
• selja ja reite lihasmassi;
• nahal olevaid muhke;
• valulikkust;
• käppade ja küünte seisundit.

Mõõda:

• kehakaalu;
• vajaduse korral puhkeoleku hingamissagedust;
• kroonilise haiguse korral loomaarstiga kokkulepitud näitajaid.

Pane kirja:

• söögiisu muutused;
• oksendamine;
• rooja muutused;
• suurenenud janu;
• sügelus;
• ravimid ja toidumuudatused.

Regulaarne lihtne jälgimine aitab märgata suundumust, mida üksik vaatlus ei näita.

Kiiret veterinaarabi vajavad muu hulgas:

• hingamisraskus;
• teadvusehäire või krambihoog;
• tugev või süvenev valu;
• korduv oksendamine;
• ulatuslik või verine kõhulahtisus;
• võimetus urineerida;
• tugev kõhupuhitus;
• kahtlus mürgistusele või võõrkehale;
• trauma;
• järsk nõrkus;
• limaskestade kahvatus või sinakus;
• kiiresti halvenev üldseisund.

Ennetav tervishoid ei tähenda kõigi probleemide kodust lahendamist. Selle oluline osa on ka oskus õigel ajal abi otsida.

Lemmiku pika ja hea elu aluseks ei ole üksainus toode, test ega ravimeetod. Kõige olulisemad ennetavad valikud on:

• sobiv ja tasakaalustatud toit;
• tervislik kehakaal ja hea lihasmass;
• regulaarne jõukohane liikumine;
• vaimne tegevus ja liigikohane keskkond;
• hammaste ja suuõõne hooldus;
• riskipõhine vaktsineerimine ja parasiiditõrje;
• regulaarne tervisekontroll;
• igapäevaste muutuste varajane märkamine.

Ennetuse eesmärk ei ole muuta looma elu steriilseks ega kõrvaldada kõiki võimalikke riske. Eesmärk on luua tingimused, milles tema organism saab võimalikult hästi toimida, ning märgata kõrvalekaldeid enne, kui neist kujuneb tõsine probleem.