Loomavanema vastutus: loom ei saa end ise inimese ignorantsi eest kaitsta

Olen loomaarstina sageli mõelnud, mida tähendab tegelikult oma looma eest vastutamine.

Enamik inimesi armastab oma lemmikuid siiralt. Nad tahavad neile head, ostavad korralikku toitu, hoolitsevad nende eest ja pöörduvad vajadusel loomaarsti poole. Ometi näen oma töös loomi, kelle tervisemured on kestnud kuid või isegi aastaid, ilma et oleks päriselt selgeks saanud, mis nendega toimub.

Ma ei arva, et selle taga oleks enamasti hoolimatus. Pigem oleme kõik mingil määral oma teadmiste, harjumuste ja uskumuste vangid. Teeme seda, mida oleme õppinud õigeks pidama, ega tule alati selle pealegi, et võiksime eksida.

Aga loom peab elama meie otsuste tagajärgedega.

Teadmatusest on keerulisem välja tulla, kui arvame

Sõna „ignorants“ kõlab üsna karmilt. Minu jaoks ei tähenda see tingimata rumalust või hoolimatust. Pigem olukorda, kus inimene ei oska või ei taha märgata, et tema senised teadmised võivad olla puudulikud.

Ja see puudutab ka meid, loomaarste.

Oleme harjunud haigusi teatud viisil käsitlema. Kui loom oksendab, otsime oksendamise põhjust ja võimalust seda leevendada. Kui ta sügab, uurime nahka ja võimalikke allergiaid. Kui probleem kordub, proovime mõnikord uut ravi või teistsugust toitu.

Sageli ongi see õige tee. Aga vahel võib juhtuda, et keskendume üksikutele sümptomitele nii põhjalikult, et looma tervikpilt jääb tagaplaanile.

Mind huvitab üha rohkem just see tervikpilt. Kuidas loom elab, mida ta sööb, milline on tema igapäevane keskkond, kuidas on tervisemured aja jooksul kujunenud ja mis võis neile eelneda.

Kõigile küsimustele ei pruugi vastust leiduda. Mõnikord on haiguse põhjused keerulised või jäävadki ebaselgeks. Aga see ei tähenda, et peaksime lõpetama küsimuste esitamise.

Loom ei saa oma elukorraldust ise muuta

Mõelgem korraks, kui vähe saab koduloom oma elu üle otsustada.

Meie valime tema toidu, kujundame koduse keskkonna ja otsustame, kui palju tal on võimalust liikuda, mängida või oma loomulikku käitumist väljendada.

Kass ei saa öelda, et tema elukeskkond on liiga stressirohke. Koer ei saa meile selgitada, et tema päevades on liiga vähe liikumist või tegevust.

Nad annavad oma enesetundest märku nii, nagu oskavad.

Mõni loom muutub rahutuks, teine tõmbub endasse. Mõni hakkab end liigselt lakkuma, sööb vähem või käitub teisiti kui varem. Selliste muutuste taga võib olla haigus, stress või mitu tegurit korraga.

Looma käitumist on lihtne pidada lihtsalt tema iseloomuks või halvaks harjumuseks. Vahel tasub aga enne selle muutmist proovida aru saada, mida loom meile oma käitumisega näitab.

Millega oleme lihtsalt ära harjunud?

Üks asi, mida oma töös sageli märkan, on see, kuidas korduvad tervisemured võivad tasapisi muutuda loomavanema jaoks tavaliseks.

Kass oksendab aeg-ajalt ja inimene on sellega harjunud. Koer sügab ennast juba aastaid. Mõni loom on pikalt ülekaaluline, kuid kuna ta on endiselt rõõmus ja aktiivne, ei tundu see suure probleemina.

Ma mõistan, kuidas nii juhtub. Kui mingi nähtus on kestnud kaua, hakkame seda pidama looma eripäraks.

Aga see, millega oleme harjunud, ei pruugi olla normaalne.

Korduv oksendamine, sügelus, kõhulahtisus või isutus väärib tähelepanu ka siis, kui loom näib muidu hästi hakkama saavat.

See ei tähenda, et iga sellise probleemi taga oleks vale toitmine, stress või mõni inimese tehtud viga. Küll aga tähendab see, et tasub püüda aru saada, mis toimub, mitte leppida sellega, et „ta ongi selline“.

Kas me tunneme oma looma vajadusi piisavalt hästi?

Toitumine on hea näide sellest, kuidas meie arusaamad mõjutavad looma elu.

Kass on kitsalt kohanenud lihasööja, kelle organism on evolutsiooni käigus kohastunud loomse toidu kasutamiseks. See on tema toitumisvajaduste mõistmisel oluline lähtekoht.

Aga ka siin tuleb olla tähelepanelik. See, et toit on loomulik või toores, ei tähenda automaatselt, et see oleks tasakaalustatud ja ohutu. Toidu koostis, toitainete piisavus, mikrobioloogiline ohutus ja konkreetse looma tervislik seisund on kõik olulised.

Olen ise palju tegelenud loomade toitumise ja soolestiku tervisega ning mida rohkem sellesse süvenen, seda selgemaks saab, kui palju on veel teadmata.

Sama kehtib tegelikult kogu veterinaarmeditsiini kohta.

Teadmised arenevad. Mõned varasemad seisukohad leiavad kinnitust, teised vajavad muutmist. Seepärast pean oluliseks, et me ei kaitseks oma seniseid arusaamu lihtsalt sellepärast, et oleme nendega harjunud.

Looma vajadused peaksid olema tähtsamad kui meie soov, et meil oleks õigus.

Vastutus ei tähenda süüdi olemist

Ma ei taha selle kirjutisega öelda, et loomavanem on oma looma haigustes süüdi.

Loomad haigestuvad ka siis, kui nende eest väga hästi hoolitsetakse. Kõike ei ole võimalik ette näha ega ära hoida.

Samuti ei saa eeldada, et loomavanemal oleksid loomaarsti teadmised. Selleks me ju olemegi, et aidata.

Kuid minu meelest kuulub vastutuse juurde valmisolek märgata, küsida ja vajadusel oma seniseid harjumusi muuta.

See kehtib mõlemale poolele.

Loomavanem võiks julgeda küsida, miks tema loomal üks või teine tervisemure kordub. Loomaarst peaks olema valmis kuulama, süvenema ja tunnistama ka seda, kui kõiki vastuseid veel ei ole.

Hea koostöö algab sellest, et kumbki ei pea ennast eksimatuks.

Loom sõltub meie tähelepanelikkusest

Võib-olla ongi see kõige olulisem mõte, mida tahtsin jagada.

Loom ei saa ise otsida teadusartikleid, küsida teist arvamust või otsustada, et tema senine elukorraldus vajab muutmist.

Meie saame.

See annab meile suure võimaluse, aga ka vastutuse.

Ma ei usu, et hea loomavanem peab kõike teadma või alati õigeid otsuseid tegema. Ka mina olen loomaarstina pidanud oma varasemaid arusaamu ümber hindama ja küllap tuleb seda teha edaspidigi.

Oluline on, et me ei kaotaks uudishimu ega valmisolekut õppida.

Sest lõpuks ei ole küsimus selles, kas me oma looma armastame. Enamasti me ju armastame.

Küsimus on selles, kas oleme valmis teda ka paremini mõistma.