Allergia või toidutalumatus?

Korduv sügelus, kõrvapõletik, käppade lakkumine, oksendamine või pehme roe tekitavad kahtluse, et lemmikloom ei talu mõnda toidu koostisosa.

Igapäevases kõnes nimetatakse selliseid reaktsioone sageli toiduallergiaks. Tegelikult ei ole kõik toiduga seotud vaevused allergilised. Täpsem üldmõiste on toidu kõrvaltoime, mis hõlmab nii immuunsüsteemi vahendatud allergiat kui ka mitteallergilist toidutalumatust.

Neid kahte ei saa sümptomite järgi enamasti kindlalt eristada. Kõigepealt tuleb selgitada, kas looma haigustunnused on üldse toiduga seotud.

Kõige usaldusväärsem meetod on hoolikalt kavandatud eliminatsioonidieet, millele järgneb varasema toidu või kahtlustatava koostisosa kontrollitud tagasitoomine.

Toiduallergia on immuunsüsteemi vahendatud reaktsioon mõnele toidus leiduvale ainele, enamasti valgule.

Immuunsüsteem hakkab tavapäraselt ohutut toiduvalku käsitlema ohuna ning käivitab põletikulise reaktsiooni. See väljendub:

• naha sügeluse ja punetusena;
• korduvate kõrvapõletikena;
• käppade lakkumise või närimisena;
• bakteriaalsete või pärmseente põhjustatud nahapõletikena;
• oksendamise või kõhulahtisusena;
• naha- ja seedetraktisümptomite kombinatsioonina.

Allergia võib kujuneda ka toidu suhtes, mida loom on varem pikka aega näiliselt probleemideta söönud. Varasem hea taluvus ei välista hilisemat toidureaktsiooni.

Toidutalumatus põhjustab samuti toiduga seotud vaevusi, kuid reaktsioon ei põhine spetsiifilisel allergilisel immuunvastusel.

Levinud põhjused on näiteks:

• mõne koostisosa halb seedimine;
• liiga suur rasvakogus;
• sobimatu kiudaine;
• väga suur portsjon;
• liiga kiire toiduvahetus;
• reaktsioon mõnele lisaainele või looduslikule ühendile;
• toidu riknemine;
• mõne ensüümi või seedimisfunktsiooni puudulikkus.

Väga rasvane toit põhjustab mõnel loomal pehmet rooja või kõhuvalu ilma allergiata.

Kliinilises praktikas ei ole alati võimalik täpselt kindlaks teha, millise mehhanismiga reaktsioon toimub. Seetõttu kasutatakse sageli üldmõistet „toidu kõrvaltoime”.

Enamasti mitte.

Mõlemad põhjustavad:

• oksendamist;
• kõhulahtisust;
• pehmet või limast rooja;
• gaaside teket;
• kõhupuhitust;
• kõhuvalu;
• söögiisu muutust;
• kaalulangust.

Sügelus ja korduvad kõrvapõletikud viitavad sagedamini allergilisele reaktsioonile, kuid ka nende põhjal ei saa diagnoosi kinnitada.

Toiduga seotud nahareaktsioonile viitavad sageli:

• aastaringne sügelus;
• käppade lakkumine;
• korduv väliskõrvapõletik;
• näo, kõrvade või kaela sügelus;
• punetus kaenlaalustes või kubemes;
• korduvad naha bakteriaalsed infektsioonid;
• pärmseente liigkasv;
• karvade väljalakkumine.

Need tunnused ei ole siiski toiduallergiale ainuomased.

Sügeluse, kõrvapõletiku ja seedehäirete taga on sageli hoopis teised põhjused.

Nahasümptomite korral tuleb arvestada näiteks:

• kirpude ja kirbuallergiaga;
• sügelislestadega;
• bakteriaalse või pärmseente põhjustatud nahapõletikuga;
• keskkonnaallergiaga;
• kontaktreaktsioonidega;
• hormonaalsete haigustega;
• naha kaitsebarjääri häiretega.

Seedetrakti sümptomite sagedased põhjused on muu hulgas:

• siseparasiidid;
• giardiaas;
• järsk toiduvahetus;
• krooniline enteropaatia;
• pankreasehaigus;
• maksa- või neeruhaigus;
• ravimite kõrvaltoime;
• võõrkeha;
• infektsioon;
• kasvajaline protsess.

Seetõttu ei tohiks korduvat sügelust, oksendamist või kõhulahtisust automaatselt toiduallergiaks nimetada.

Mitte tingimata.

Toiduallergiat põhjustavad enamasti valgud. Reaktsioon tekib nii loomse kui ka taimse päritoluga valgule.

Teraviljavaba toit sisaldab tihti samu loomseid valguallikaid, mida loom on varem söönud. Samuti asendatakse teravili sageli herne, läätse, kartuli või muude koostisosadega. See ei muuda toitu allergiavabaks.

Ka märgised nagu:

• „monoproteiinne”;
• „piiratud koostisega”;
• „looduslik”;
• „tundlikule seedimisele”;

ei kinnita, et toit sobib diagnostiliseks eliminatsioonidieediks.

Kõige olulisemad on looma varasem toiduajalugu ja uue menüü tegelik koostis.

Vere-, sülje- ega karvateste ei peeta koerte ja kasside toiduga seotud kõrvaltoimete usaldusväärseks diagnoosimeetodiks.

Test näitab sageli reaktsiooni toidule, mida loom tegelikult talub, või jätab näitamata koostisosa, mis põhjustab kliinilisi vaevusi.

Toiduallergia või -talumatuse hindamise aluseks jäävad:

• täielik toidulugu;
• rangelt läbi viidud eliminatsioonidieet;
• sümptomite paranemise hindamine;
• kontrollitud proovilepanek.

Eliminatsioonidieedi ajal saab loom ainult hoolikalt valitud toitu, mille koostisosadega ta ei ole varem kokku puutunud või millega kokkupuude on olnud väga ebatõenäoline.

Eesmärk on eemaldada menüüst kõik võimalikud varasemad probleemsed toiduvalgud ning jälgida, kas haigustunnused vähenevad.

Sobiv eliminatsioonimenüü põhineb tavaliselt:

• ühel päriselt uuel loomsel valguallikal;
• võimalikult vähestel ja täpselt teada olevatel koostisosadel;
• vajaduse korral sobival rasva-, kiudaine- ja mineraalainete allikal;
• looma vanusele ja tervislikule seisundile vastaval tasakaalustamisel.

Kõige paremini kontrollitav on sageli täpselt koostatud kodune menüü, sest siis on teada iga koostisosa ja selle kogus.

Eliminatsioonidieeti ei saa õigesti valida teadmata, mida loom on varem söönud.

Kirja tuleb panna:

• kõik põhitoidud;
• toortoidu koostisosad;
• maiused;
• närimiskondid ja kuivatatud lihatooted;
• lauatoit;
• toidulisandid;
• maitsestatud ravimid;
• hambahooldustooted;
• teiste loomade kaussidest söödud toit;
• jalutuskäikudel või õues leitud toit.

Kui loom on aastaid söönud kana sisaldavaid toite, ei ole kana talle uus valguallikas isegi siis, kui uus toode on märgistatud monoproteiinseks.

Mida mitmekesisem on varasem menüü olnud, seda keerulisem on päriselt uue valgu leidmine.

Dieedikatseks sobib kõige paremini lihtsa ja kontrollitava koostisega menüü, mis põhineb loomale päriselt uuel valguallikal.

Sobivad valguallikad sõltuvad täielikult looma varasemast menüüst. Ühele loomale on uus küülik, teisele hobune, kits, hirv või mõni muu loomaliik. Ühte universaalset „allergialiha” ei ole olemas.

Valiku tegemisel tuleb hinnata:

• kas loom on seda valku varem saanud;
• kas tooraine täpne päritolu on teada;
• kas menüü sisaldab muid loomseid koostisosi;
• kas kasutatavad lisandid sisaldavad maitseaineid või valke;
• kas menüü on vajaliku katseperioodi jooksul tasakaalustatud;
• kas loom sööb seda usaldusväärselt.

Kaubanduslik „uue valgu” toit võib sobida, kuid rangeks diagnostiliseks katseks peab selle koostis olema võimalikult hästi kontrollitav. Uuringutes on piiratud koostisega toodetest leitud ka märgistamata valguallikaid, mistõttu ei tohi tugineda ainult pakendi esikülje väitele.

Jah, hoolikalt koostatud saagipõhine menüü sobib eliminatsioonidieedi aluseks, kui selle koostis on täpselt teada ja kasutatakse päriselt uut valguallikat.

Diagnostilise katse ajal peab menüü olema võimalikult lihtne. Probleeme põhjustavad:

• mitut loomaliiki sisaldavad segud;
• ebaselge koostisega hakkliha;
• eri loomaliikidest pärinevad siseelundid;
• teise valguga maiused või närimiskondid;
• loomset valku sisaldavad toidulisandid;
• ebaselge koostisega valmis toortoidud.

Eliminatsiooniperioodil ei ole eesmärk pakkuda võimalikult palju erinevaid lihaliike. Eesmärk on vähendada muutujate arvu, et tulemust oleks võimalik hinnata.

Kui dieeti kasutatakse pikemalt, peab see olema toitaineliselt tasakaalustatud. Eriti oluline on see kasvava looma puhul.

Nahasümptomite korral kasutatakse tavaliselt kaheksanädalast ranget eliminatsioonidieeti. Uuringute põhjal paraneb selle aja jooksul üle 90% loomadest, kelle nahasümptomid on tõepoolest toiduga seotud.

Seedetrakti sümptomid paranevad osal loomadest mõne päeva kuni paari nädala jooksul, kuid liiga lühikese katse põhjal ei saa toidureaktsiooni välistada.

Katse pikkus sõltub:

• sümptomite tüübist;
• sümptomite raskusest;
• kaasuvatest haigustest;
• kasutatavatest ravimitest;
• sellest, kui kiiresti sekundaarne naha- või kõrvapõletik kontrolli alla saadakse.

Kõige tavalisem põhjus on kokkupuude muu toiduga.

Katse ajal ei tohiks loom saada:

• tavapäraseid maiuseid;
• närimiskonte;
• kuivatatud lihatükke;
• lauatoitu;
• teise looma toitu;
• maitsestatud hambapastat;
• loomset valku sisaldavaid lisandeid;
• sobivust kontrollimata maitsestatud ravimeid;
• õuest leitud toitu.

Isegi väike kogus muud valku raskendab tundliku looma puhul tulemuse tõlgendamist.

Kõik pereliikmed peavad teadma, miks katset tehakse. Kui keegi annab loomale salaja maiuseid, ei saa dieedi ebaõnnestumise põhjal järeldada, et probleem ei ole toiduga seotud.

Enne dieedi alustamist tuleb sümptomite lähteolukord kirja panna.

Jälgida tuleb:

• sügeluse tugevust;
• käppade lakkumist;
• kõrvade punetust ja eritist;
• nahapõletike sagedust;
• oksendamiskordi;
• rooja konsistentsi;
• roojamise sagedust;
• kõhupuhitust;
• söögiisu;
• kehakaalu;
• kasutatud ravimeid.

Kasulik on pidada päevikut ning teha naha ja kõrvade seisundist regulaarselt fotosid.

Paranemine ei tähenda alati sümptomite täielikku kadumist. Loomal võib toidureaktsioon esineda koos keskkonnaallergia, kirbuallergia või sekundaarse infektsiooniga. Sellisel juhul toidumuutus vähendab sümptomeid, kuid ei kõrvalda neid täielikult.

Kui loom paraneb eliminatsioonidieedil, ei tõesta see veel lõplikult, et probleem oli allergiline.

Paranemist mõjutavad ka:

• lihtsam koostis;
• parem seeditavus;
• väiksem rasvakogus;
• ravimid;
• sekundaarse infektsiooni ravi;
• sümptomite loomulik kõikumine.

Seose kinnitamiseks antakse loomale uuesti varasemat toitu või kahtlustatavat koostisosa.

Kui sümptomid taastuvad ja eliminatsioonimenüüle naastes jälle vähenevad, on toiduga seotud kõrvaltoime kinnitatud. Eliminatsioonidieet koos kontrollitud proovilepanekuga on praegu kõige usaldusväärsem diagnostiline meetod.

Koertel taastuvad sümptomid pärast proovilepanekut tavaliselt mõne tunni kuni umbes 14 päeva jooksul. Kassidel tekib reaktsioon sageli kiiresti, kuid mõnel loomal kulub selleks mitu päeva.

Proovilepanek tuleks teha kokkulepitud plaani järgi. Kui loom on varem saanud raske üldreaktsiooni, ei tohiks seda kodus omal algatusel teha.

Pärast toidureaktsiooni kinnitamist saab üksikuid koostisosi tagasi lisada ükshaaval.

Näiteks lisatakse baasmenüüle kontrollitud koguses:

• kana;
• veis;
• kala;
• muna;
• piimavalk;
• mõni taimne koostisosa.

Korraga katsetatakse ainult ühte komponenti. Kui sümptomid taastuvad, eemaldatakse see uuesti ning oodatakse paranemist.

Selline süsteem aitab leida konkreetse probleemse toidu ja vältida tarbetult väga piiratud menüü kasutamist kogu ülejäänud elu jooksul.

Sagedamini kirjeldatud allergeenid on enamasti ka koostisosad, mida koerad ja kassid kõige sagedamini söövad.

Koertel on uuringutes sagedamini kirjeldatud reaktsioone:

• veisele;
• piimatoodetele;
• kanale;
• nisule.

Kassidel on sagedamini kirjeldatud reaktsioone:

• veisele;
• kalale;
• kanale.

See ei tähenda, et need toidud oleksid iseenesest halvad või et terve loom peaks neid ennetavalt vältima.

Konkreetse looma reaktsioon sõltub tema varasemast kokkupuutest ja individuaalsest immuunvastusest.

Jah.

Loomal võib samal ajal olla:

• toiduga seotud reaktsioon;
• keskkonnaallergeenidega seotud atoopiline dermatiit;
• kirbuallergia;
• bakteriaalne nahapõletik;
• pärmseente liigkasv;
• korduv kõrvapõletik.

Sellisel juhul annab eliminatsioonidieet osalise, kuid mitte täieliku paranemise.

Ka osaline paranemine on oluline leid, sest see näitab, et toit on üks mitmest põletikku ja sügelust mõjutavast tegurist.

1. Kirjelda sümptomite mustrit

Pane kirja:

• millal probleem algas;
• kas sümptomid on aastaringsed või hooajalised;
• millised kehapiirkonnad sügelevad;
• kas esineb oksendamist või kõhulahtisust;
• millised ravimid on aidanud;
• kas mõne toidu ajal on olukord muutunud.

2. Koosta täielik toidulugu

Kirjuta üles kõik toidud, maiused, närimistooted, lisandid ja maitsestatud ravimid, mida loom on viimastel aastatel saanud.

3. Välista muud sagedased põhjused

Kontrollida tuleb parasiiditõrjet, naha- ja kõrvainfektsioone ning seedetrakti sümptomite muid võimalikke põhjuseid.

4. Vali päriselt uus valguallikas

Valik peab põhinema looma tegelikul toiduajalool, mitte toidupakendi reklaamlausel.

5. Koosta lihtne ja kontrollitav menüü

Katse ajal peaks menüü sisaldama võimalikult vähe täpselt teada olevaid koostisosi.

6. Järgi dieeti rangelt

Kõrvalised maiused ja närimistooted võivad kogu katse tulemuse rikkuda.

7. Pea sümptomipäevikut

Hinda regulaarselt naha, kõrvade, rooja, oksendamise ja üldise enesetunde muutusi.

8. Kinnita tulemus proovilepanekuga

Ilma varasema toidu kontrollitud tagasitoomiseta jääb põhjuslik seos ebakindlaks.

Kiiret abi vajavad:

• näo või kõri turse;
• hingamisraskus;
• järsk nõrkus või minestamine;
• korduv tugev oksendamine;
• verine kõhulahtisus;
• tugev kõhuvalu;
• vedelikupuudus;
• kiiresti halvenev üldseisund;
• kutsika või kassipoja söömisest loobumine.

Sellistes olukordades ei ole kodune dieedikatse piisav.

Toiduallergia on immuunsüsteemi vahendatud reaktsioon. Toidutalumatus põhjustab vaevusi teise, mitteallergilise mehhanismi kaudu.

Nende sümptomid võivad olla väga sarnased ning ainult haigustunnuste järgi ei ole neid tavaliselt võimalik usaldusväärselt eristada.

Toiduga seotud reaktsiooni hindamise aluseks on:

• põhjalik toidulugu;
• teiste haiguste välistamine;
• päriselt uuel valguallikal põhinev eliminatsioonidieet;
• range menüüst kinnipidamine;
• sümptomite süstemaatiline jälgimine;
• kontrollitud proovilepanek.

Eesmärk ei ole keelata võimalikult palju toiduaineid. Eesmärk on leida menüü, mis on konkreetsele loomale hästi talutav, toitaineliselt tasakaalustatud ja pikaajaliselt teostatav.