Kass on kitsalt kohanenud lihasööja

Kodukassi esivanemate toit koosnes peamiselt väikestest loomadest – närilistest, lindudest, sisalikest ja putukatest. Sellest tulenevad mitmed kohastumused, mis on kassil tänaseni olemas:

• hammaste ja lõualuude ehitus, mis on kohanenud saagi haaramiseks ja kudede lõikamiseks, mitte taimse toidu jahvatamiseks;
• suhteliselt lühike ja lihtne seedetrakt, mis on tõhus hästi seeduva loomse toidu töötlemisel;
• suur vajadus kvaliteetse ja hästi seeditava loomse valgu järele;
• aminohapete aktiivne kasutamine ainevahetuses – ka energia tootmiseks, mitte ainult kudede ehitamiseks;
• mitme olulise toitaine piiratud sünteesivõime, mistõttu kass peab need saama valmis kujul toidust.

Hiirt või muud väikest saaklooma süües ei saa kass ainult lihast. Ta saab korraga terve toitainelise paketi:

• lihaskoe ja selles sisalduvad aminohapped;
• loomse rasva ja rasvhapped;
• maksa ning teised siseelundid koos vitamiinide ja mikroelementidega;
• luid ja mineraalaineid, eelkõige kaltsiumi ning fosforit;
• verd ja kehavedelikke;
• sidekudesid, kõhre ja nahka;
• suure koguse vett.

Just see kooslus – mitte üksik kude – on kassi toitumise bioloogiline võrdluspunkt.

Kassi valguvajadus on kehakaalu kohta suurem kui paljudel kõigesööjatel. Tema ainevahetus ei vähenda valgu kasutamist sama paindlikult, seega peab menüü sisaldama pidevalt piisavalt hästi seeditavat loomset valku.

Oluline ei ole ainult valgu kogus, vaid ka aminohappeline koostis. Mõned aminohapped on kassile asendamatud:

• tauriin – vajalik südamelihase, võrkkesta, närvisüsteemi, sapi moodustumise ja sigimise jaoks; kass ei sünteesi seda piisavalt ja kaotab seda sapi kaudu;
• arginiin – osaleb ammoniaagi kahjutuks muutmisel; selle puudus tekitab kassil kiiresti tõsiseid probleeme.

Loomsed koed sisaldavad neid aminohappeid loomupäraselt sobivas koostises – just seetõttu on saakloom hea võrdluspunkt.

Rasv on kassile oluline energiaallikas ja ka rasvlahustuvate vitamiinide kandja. Kass kasutab loomset rasva tõhusalt ning talub üldiselt suhteliselt rasvarikast toitu.

Lisaks energiale vajab kass konkreetseid rasvhappeid. Erilise tähelepanu all on arahhidoonhape: kass ei moodusta seda taimsetest rasvhapetest piisavas koguses ise, seega peab ta selle saama loomsest rasvast ja loomsetest kudedest.

Saakloomas on rasv ja valk loomulikult koos – rasvkude, siseelundid ja luuüdi annavad rasvhapped samas paketis, kust tulevad ka aminohapped.

Paljud loomaliigid suudavad taimsest beetakaroteenist ise A-vitamiini moodustada. Kass ei saa sellele samal viisil tugineda – ta vajab valmis A-vitamiini, mida leidub loomsetes kudedes, eelkõige maksas.

Sama loogika kehtib mitme teise toitaine puhul: siseelundid, luud, veri ja sidekoed annavad vitamiine ning mikroelemente, mida ainult lihaskoest ei saa.

Saakloom koosneb suures osas veest. Looduslikus keskkonnas saab kass olulise osa oma vedelikust koos toiduga, mitte eraldi joomisest.

Kodus tähendab see, et toidu niiskusesisaldus mõjutab kogu vedelikutarbimist. Joogivesi peab olema alati vabalt kättesaadav, sõltumata sellest, millist toitu kass sööb.

Kass seedib ja kasutab teatud koguses süsivesikuid. Sellest ei järeldu siiski, et süsivesikud oleksid tema loomuliku toitumise keskne osa.

Kassi ainevahetus on kohanenud tootma glükoosi suures osas ise – aminohapetest ja muudest lähteainetest (glükoneogenees). Seetõttu ei sõltu ta energia saamiseks toidus olevatest süsivesikutest samal määral nagu paljud kõigesööjad.

Looduslikus saagis on süsivesikute osakaal väike. See on bioloogiline lähtepunkt, mille järgi saagipõhine menüü koostatakse – mitte väide, et kassi organism süsivesikuid üldse töödelda ei suuda.

Praktikas tähendab saagipõhisus seda, et menüü peab tagama vähemalt:

• kvaliteetse ja hästi seeditava loomse valgu;
• sobiva rasvasisalduse;
• vajalikud rasvhapped, sealhulgas arahhidoonhappe;
• tauriini ja teised asendamatud aminohapped;
• kaltsiumi ja fosfori õige tasakaalu;
• vitamiinid ja mikroelemendid;
• piisava niiskusesisalduse.

Ainult lihaskoest koosnev menüü jääb nendest tingimustest mitmes kohas puudu – eelkõige kaltsiumi ja fosfori suhte ning vitamiinide osas. Eriti tundlikud on kasvavad kassipojad ning tiined ja imetavad kassid.

Äsjapüütud saak on loomulikult toores. Sellest tuleneb toortoitmise bioloogiline lähtekoht. Kodustes tingimustes kasutatav tooraine ei ole aga sama mis äsja püütud saakloom – see on tapetud, transporditud, hoiustatud ja sageli külmutatud.

Seetõttu tuleb toortoitmisel arvestada mitme praktilise teguriga:

• mikrobioloogilised riskid (näiteks Salmonella, Campylobacter, Listeria) nii kassile kui inimesele;
• parasiidirisk, eelkõige kontrollimata päritolu liha või ulukiliha puhul;
• tooraine päritolu ja käitlemise usaldusväärsus;
• katkematu külmaahel ning sulatamine külmkapis, mitte toatemperatuuril;
• hügieen – eraldi nõud, pindade ja käte pesemine, toidu lühike kausis seismise aeg;
• individuaalne sobivus: vanus, kroonilised haigused, ravitoit, immuunsust mõjutav ravi ja pere olukord (väikelaps, eakas, rase või nõrgenenud immuunsusega inimene).